On kahju, et paljud meist tunnevad, nagu peaksime ennast varustama sildiga „lihasööja”, „kalasööja”, „taimetoitlane” või „täistaimetoitlane”. Kuidas oleks, kui sügiseti ja talviti oleksime lihasööjad, kevaditi täistaimetoitlased ja suviti taimetoitlased? Kuidas tunduks suuresti taimetoidul põhinev dieet, kusjuures puhuti sööksime ka liha, linnuliha või kala, kui selline vajadus tekib?
Päevil, mil arvasin, et peaks hakkama taimetoitlaseks, andsin aeg-ajalt järele vajadusele süüa üht oma lemmikut – maksapasteeti. Kuigi mul sellel ajal ei olnud veel neid teadmisi mis praegu, kuulasin oma keha ja tundsin end pärast pasteedi söömist jälle maandatuna. Paljudel inimestel on välja kujunenud oma toidufilosoofia ja liiga sageli on neil teiste suhtes üleolev hoiak. Sellised inimesed elavad veendumuses, et nende valik on kõige õigem ning et kõik teised teevad valesti.
Meil võivad olla kindlad eetilised põhimõtted selle suhtes, kas peaksime loomi tapma ja sööma või mitte, aga mõnikord ei soostu meie keha peas olevate mõtetega. Mõnele võib olla liha vajalik selleks, et kahe jalaga maa peal püsida, teisele aga selleks, et tunda end veenva ja tugevana. Samas teeksid paljud inimesed oma tervisele teene, kui vähendaksid söödava liha kogust või liha sisaldavaid söögikordi. Sagedane lihasöömine on kindlasti terviserisk, sest paneb neerudele suure koormuse peale ja muudab vere happeliseks, mille tulemusel võib luudest ja hammastest kaduda kaltsium ning alguse saada põletikulised protsessid.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
