Nagu peapiiskop Urmas Viilma oma järelehüüdes ütles, jõudis peakaplan emeeritus ja auväärne ametivend Tõnis Nõmmik Issanda rahusse 93. eluaastal, olles jätnud seljataha austusväärse töö vaimulikuna oma rahvuskaaslaste teenimisel mitmel mandril. Kuni oma pika elu lõpuni iseloomustasid teda Eesti ohvitseri sirge selg ning Kristuse sulase alandlik meel ja hoiak.
29. aprillil 1933. a sündinud Tõnis Nõmmik põgenes II maailmasõja keerises perega Eestist Rootsi, sealt siirduti edasi Argentiinasse ja lõpuks Kanadasse, kus ta valmistus vaimulikuks teenimistööks. 1967. a ordineeriti ta pastoriks Montreali E.E.L.K. Jaani kirikus. Seejärel teenis ta E.E.L.K. kogudusi Buenos Aireses ja São Paulos. Ta teenis vaimulikuna nii Lõuna- kui ka Põhja-Ameerikas, enne kui taasiseseisvunud Eesti Tõnis Nõmmiku taas kodumaale tagasi kutsus, kus oli teda hädasti vaja.
Eestisse naastes oli Tõnis Nõmmik kaitseväe kaplaniteenistuse taasloomise ja ülesehitamise juures kandvas rollis. Pärast Mihkel (Michael) Gustav Viise Kaitseväe peakaplani ametist emerituuri siirdumist asus Tõnis Nõmmik peakaplani ametisse, kus ta jõudis 1998–2006 Kaitseväe peakaplanina teenides koloneli auastmeni. Tema doktoriväitekiri Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse ajaloost näitas, kui sügavalt ta mõistis vaimuliku teenimist relvajõududes. Kaitseväe peakaplani ametist lahkudes asus Tõnis Nõmmik tööle Eesti politsei kaplaniteenistuse käivitamise juures.
Peapiiskop meenutas, et veel eelmisel aastal oli ta 92-aastasena, kui vähegi jaksu jätkus, pühapäeviti kirikus vaimulikuna abis teenimas. Sageli teenis ta koguni kahel jumalateenistusel samal pühapäeval: esmalt Tallinna Jaani kirikus ja seejärel Rootsi Mihklis.
Kirik tunnustas Tõnis Nõmmikut EELKs titulaarpraosti nimetusega, 2022.a EELK I järgu teeneteristiga ning 2025.a EELK elutööpreemiaga. Need tunnustused on vaid nähtavad märgid sellest, mida paljud meist niigi teadsime – Tõnis Nõmmik oli mees, kes jäi ustavaks nii kirikule kui riigile, nii altaris kui rivis, nii talaaris kui vormis, märkis peapiiskop.
