Ma ükskord südametäiega ütlesin, et kirjuta üles, siis ei unu ära. Ta ei vastand midagi, aga ma sain aru küll, milles asi. Tohtri käekirja ei oska ju keski lugeda, ta ise kah ei oska. Sellepärast ta mind iga kord apteekeri manu saadabki, see pidada oskama.
Ennevanaste oli meil alevis tohter, see mõistis kõiki aigusi ravida. Peale nohu muidugi. See on ainuke tõbi, mille vasta ühelgi tohtril pole kunagi rohtu old. Kui proovibki sind aidata, siis võtab oma neliteist päeva, enne kui sust jälle asja saab. Tohterdad ennast ise, oled paari nädaliga jalul.
Aga nüid on puha petsalistid, iga äda jaoks on ise tohter. Ja igal isemoodu keeruline nimi. Aigustega sama lugu. Vanasti surid vaesemad tiisikeri, rikastel oli vahel kreepsi kah. Mõni suri sellepärast, et sai kirmasel kaikaga pähe. Aga see pold aigus, ikke rohkem õnnetus. Natuke oma süi kah, et osand oma kolu kaika eest oida.
Mõni läks peast segi kah, aga selle vasta pold rohtu olemas. Nüid on küll ja kõik ullud ja ullutohtrid on ära liigitatud. Ma lasin Ärmanil omale mõned imelikud nimed kirja panna – tema oskab kirjutada ja mina lugeda – ja ära kah seletada. Kui endal kord mutrid segi lähvad, siis ea papri pealt kaeda ja aru saada, mis sorti loll sa oled.
Ärman ütles, et see inime, kes õhulossisi ehitab, on neurootik. Aga see, kes sinna lossi elama läheb, on psühhootik. Ja see, kellele ta üiri maksma akkab, on psühhiaater. Nigu ma aru sain, on esimesed kaks aiged, aga viimane on tohter. Vat nii käivad nüütsel ajal asjad.
Meil talus oli peamine tohter ikke pereema. Kui oma tarkusega ädasse jäi, lõi Röitsvaldi raamatu lahti ja leidis õige lehekülje pealt abi. Nüid on neid tarku raamatuid virnaviisi, aga Ärman ei soovitand oma elu ühegi järgi seada. Keski oli proovind ja trükivea kätte ära surd.
Kargu Karla
