Tõnu Kaljuste kammerkoor (Eesti Filharmoonia Kammerkoor) on praegu üks olulisemaid Eesti kultuurisaadikuid maailmas. Eestlastele on Kaljuste ja tema kammerkoori tegevusel veelgi sügavam tähendus. Kaljuste kammerkoor tõi esiettekandele Veljo Tormise kooritsükli „Unustatud rahvad“, ajal, kui eestlased vajasid moraalset tuge rohkem kui iial varem. Eriti mõjuv on selle tsükli 4. osa „Ingerimaa õhtud“. Kaunid ingeri meloodiad, lauljate ingeri rahvariietest inspireeritud kostüümid, kõlakvaliteet ja Kaljuste kongeniaalne Tormise tõlgendus – kõik see kokku on unustamatu elamus, mis kirkalt meeles ka 40 aastat hiljem. Tõnu Kaljuste fenomen ongi selles, et ta suudab näha nootide taha ja rõhutada nähtamatut sõnumit, mis kuulaja hinge sügavalt puudutab. Tormise kõrval on Kaljuste avanud ka Arvo Pärdi muusika mõttesügavused, mis on teinud Filharmoonia kammerkoorist oodatud külalise maailma parimates kontserdisaalides.
Mõnda aega tegutses Tõnu Kaljuste vabakutselise dirigendina, juhatades välismaa muusikakollektiive ja reisides maailmas ringi. Filharmoonia kammerkoori 40. sünnipäeva-aastaks kutsuti ta tagasi oma vana koori kunstiliseks juhiks. Peab kohe märkima, et koor on küll nelikümmend aastat vana, aga lauljad on selles noored – kooris laulab vaid mõni üksik algkoosseisu laulja. Ametlikult tähistati kammerkoori juubelit Noblessneri valukojas 30. juunil, samas oli ka Birgitta Festival kaudselt kammerkoori juubeldamine, sest koor osales Birgitta Festivali kõige põnevamates etendustes – Veljo Tormise-Rasmus Puuri ooperis „Lalli“ (soomekeelse Eino Leino libretole) ja soome akordionivirtuoosi Kimmo Pohjoneni müsteeriumis „Uniko“, mida võiks pidada arktilise šamanismi ehedaks näiteks. Mõlemaid etendusi dirigeeris Tõnu Kaljuste – kes siis veel?! Võiks vaid lisada, et publiku vastuvõtt oli rohkem kui tormiline. Kõik rõõmustasid – Tõnu Kaljuste on Birgitta Festivalile elu sisse puhunud. Vahepeal tundus, et oleme sellest festivalist ilma jäänud, seda enam, et Kuressaares toimuvatest Saaremaa Ooperipäevadest ( Arne Miku kunstilisel juhtimisel) on kujunenud igasuvine tähtsündmus meie muusikaelus. Eri Klasi muusikaseeme on istutatud tugevale pinnasele juba esinemispaiga valiku tõttu. Birgitta Festivalile sõitmine on juba rituaal omaette – mereäärset teed pidi kuni Pirita jahtklubini sõites, sealt üle silla, kust avanevad vaated kaunipurjelistele jahtidele ja siis juba tempot maha võttes jalutades läbi surnuaia Pirita kloostri varemete juurde. Just sinna varemetesse ehitatakse Birgitta Festivali jaoks ooperilava. Peale etendust kesklinna sõites saad nautida üle lahe terendavat tuledes säravat vanalinna panoraami. See kõik käib festivali juurde.
Veljo Tormis hakkas oma teist ooperit „Lalli“ kirjutama juba 1990ndate aastate alguses. See jäi tal kahjuks pooleli ja nii palus Tõnu Kaljuste selle noorel heliloojal Rasmus Puuril lõpetada. See oli Puurile tõeline väljakutse – kuidas Tormise unikaalset muusikalist ütlemist oma nägemusega kokku viia?! Tulemus oli igati veenev. Tormise muusika tsitaadid tundsime muidugi kohe ära, Puuri seade ise oli samuti väga põnev. Orkestriaugus esines orkestri asemel Filharmoonia kammerkoor löökriistade ja tšellode saatel. Löökpillide rütmijoonis andis kogu loole õige tonaalsuse ja sügavuse, lihtne olnuks ka Tõnu Kaljustele trumm kätte kujustada. Ilmselt sündiski etenduse muusikaline pool Tõnu Kaljuste ja Rasmus Puuri loomingulises koostöös. Lalli osatäitja Koit Soasepp (meie bassisolist Soome Rahvusooperis) lõi juba täiesti pahviks – nii läksin etendust teist kordagi vaatama, et siis ka teisi lauljaid märgata. Iris Oja, Maria Listra, Mati Turi, Heldur Harry Põlda, Raul Mikson ja Märt Jakobson solistidena mõjusid orkestripartituuri „vokaalpillidena“, mis aitasid Soasepa loodud vägeva Lalli kuju veelgi rohkem etenduse tsentrumisse tõsta. Siinkohal tuleb teha kummardus lavastaja Veiko Tubinale, kunstnik Kristjan Suitsule ning valguskunstnik Emil Kallasele.
Kimmo Pohjonen on muusikaline nähtus omaette. Tema kui akordionivirtuoosi ja helilooja fenomeni polegi nii lihtne lahti mõtestada. Üks on aga kindel – teda tuleb näha-kuulata elavas ettekandes. Pohjonen suudab kogu saalitäiel lasta lovesse langeda, tema välimuses on midagi soomlaste eepose tegelaskujudest – mitte konkreetselt ühest tegelaskujust, vaid ta oleks nagu üks väge täis koondkuju. Pohjonen tegi oma kammerteose „Uniko“ jaoks seade Tallinna kammerorkestri jaoks (heliplaadil esitab Pohjonen oma teost koos ansambliga Kronos Quartet). Koos loomingulise partneri Juuso Hannukaineniga, kes mängis Birgitta Festivalil elektroonilistel trummidel, tõi Pohjonen esile uskumatuid helisid. Vahel tundus, et Pohjoneni käeviibe õhus tekitas samuti helisid. Pohjoneni mittekoolitatud räme hääl oli nagu põhjapõdra-pulli möirgamine. Kaljuste koos kammerorkestriga olid täiesti mängus (rituaalis) sees.
Minu jaoks oli see etendus kui inimese ja jumala vahelise võitluse tallermaa; nagu inimese eksistentsiaalne karje tähtede poole, mida nii hästi on suutnud kujutada meie Kristjan Raud. Seda etendust vaataks veel ja veel.
Sirje Vihma-Normet ajalehele EESTI ELU/Estonian Life
