Subscribe Menu

Tõnu Kaljuste põimis Elleri ja Pärdi muusika üheks festivaliks

Tõnu Kaljuste Nargenfestival keskendus seekord Heino Elleri ja Arvo Pärdi loomingule. 1.septembril kõlasid Kaljuste käe all kõik kolm Elleri sümfooniat, 11. septembri kontsert oli pühendatud Arvo Pärdi loomingule. Festivalil sai nautida ka Elleri ja Pärdi kammermuusikat ja vaadata Indrek Hirve näidendit „Pauluse kiriku kellad", mis räägib Ellerist ja ta esimese abikaasa Anna Elleri traagilisest saatusest.
Tõnu Kaljuste - www.wikipedia.org

*

Suurem tähelepanu Heino Ellerile tulenes helilooja 125. a juubelist. Tundub uskumatuna, et 1. septembril kõlas meie klassiku 1948. a kirjutatud 2. sümfoonia kontserdipubliku ees esiettekandena. Esitajaks ERSO Tõnu Kaljuste juhatusel. Sellest sümfooniast on olemas küll raadiolindistus Peeter Lilje dirigeerimisel, aga nii heledasse prožektorivalgusesse tõsteti Elleri teos alles nüüd Nargenfestivalil.

Kontserdil kõlasid kõik kolm Elleri sümfooniat. Elleri sümfooniate ettekandmine ühel kontserdil on suurepärane, samas ka riskantne idee. Kui Pärdi nimi kontserdiafišil on kindla peale minek, siis Elleriga on lood üpris ettearvamatud. Kas jätkub publikut?!

Karismaatiline Tõnu Kaljuste sai hakkama muusikalise teoga, millega poldud enne riskitud. Võib-olla kõlab sõna „risk” siin liialdusena, sest Elleri muusikat eestlased armastavad, eriti ta lühivorme. Igal sügisel algab ERSO kontserdihooaeg Elleri sümfoonilise poeemiga „Kodumaine viis”, Elleri kvartetid ja viiuli- ning klaveriteosed on eesti kammermuusikute püsirepertuaaris. Ometi plaadistas Sten Lassmann Elleri kogu klaveriloomingu alles mõned aastad tagasi. Huvi Elleri loomingu vastu on ilmselt tõusnud tänu sellele, et ta on rahvusvaheliselt tuntud Eduard Tubina ja Arvo Pärdi õpetaja. Ja need, kes viitsivad süveneda, on avastanud enda jaoks suurejoonelise Elleri kompositsiooni-koolkonna, mille üle väikesel Eestil tasub siiralt uhke olla.

Tõnu Kaljuste ütles enne Elleri kolme sümfoonia ettekannet, et tema jaoks moodustavad need nagu ühe suure sümfoonia. Kaljuste suutis tõesti need kolm suurteost ühe muusikalise mõttekaare alla kokku viia. See oli võimalik, sest Kaljuste enda sõnadega „/…/ need kolm sümfooniat kulgevad ühes harmoonilises võtmes, erinevate karakteritega: nagu satuksime inimeste hulka, kes kõik räägivad ühte keelt, aga on erineva saatusega. See keel iseenesest on teada, tuntud harmooniates, aga kõik need mõtted on erinevad, mis tulenevad läbi nende harmooniate” (Sirp, 24.08.12). Selle Kaljuste huvitava mõttekäiguga võib nõustuda. Ometi eristus minu jaoks viimane, kolmas sümfoonia. Põhjamaiselt karge Eller üllatas siin oma sügava dramatismiga. Muusikud tõid esile iga ellerliku pisidetaili, samas unustamata suures plaanis mõelda. Jääb vaid loota, et kõik need sümfooniad ka plaadile jõuavad. Kuluaaridest on teada, et Mart Humala ja Mari Amori ühistöös valmistatakse trükiks ette ka Elleri sümfooniate partituurid.

Heino Elleri õpilase Arvo Pärdi loomingule on soome koreograaf Tiina Lindfors seadnud kompositsiooni viimse õhtusöömaaja teemale, pealkirjaga „Passio”. Teost kanti Noblessneri Valukojas ette lausa kolmel päeval järjest. Olin etendusele minnes üpris kriitiliselt meelestatud, sest kartsin, et soomlased püüavad end Pärdi muusika abil „upitada”, sest teosed, mida kasutati (In principio, Cantus Britteni mälestuseks, Passio jt) on ju tänapäeva muusika tähtteosed. Ometi suutis Turu tantsuteatri „Eri” loominguline pere mind positiivselt üllatada. Koreograaf Lindfors on loonud omanäolise etenduse, kus vihjed kõigile tuntud teemale aitasid mõtestada inimese oma „isiklikku Kolgata teed” siin maailmas. Ruumi jäeti ka salapärale – sellele, mis on sealpool „maya loori” ja mis on raskesti sõnastatav. Võib-olla kõige lähemale sellele on jõudnud muusika, eriti just Pärdi muusika.

Nargenfestivali kulminatsiooniks kujunes Arvo Pärdi sünnipäevakontsert 11. septembril Tallinna Jaani kirikus. Kuna sel päeval mälestati ka New Yorgi kaksiktornide rünnakus hukkunud inimesi, siis andis see teadmine kontserdile erilise alatooni. Just selle tragöödia taustal mõjus eriti tähenduslikult Arvo Pärdi kommentaar teosele „Aadama itk”. Helilooja näeb Aadama kujus ühist lüli nii islami, kristluse kui ka judaismi vahel. „Aadam on meie kõigi isa; mida kaugemalt vaatame, seda selgemini näeme, kuidas me oleme kõik üks. /…/ Kui üks inimene kannatab, kannatab terve maailm”, selgitab Pärt. Kontserdi lõpuks kõlanud Te Deum kõlas nagu palsam hingele – „Halasta meie peale, Issand, halasta meie peale/…/.”

Linnar Priimäe metafoori kasutades võib öelda, et Tõnu Kaljuste ja tema poolt 30 aastat tagasi kokku kutsutud Eesti Filharmoonia Kammerkoor on eesti muusikatelgi üks võimsamatest „vaiapuudest”. Nende esituses on rahvusvahelise muusikapubliku ette viidud Veljo Tormise koorilooming ja neist on kujunenud ka üks olulisemaid Pärdi-interpreete. Nargenfestivalil kõlanud kava Pärdi loominguga tuleb Tõnu Kaljuste käe all ettekandele ka Mehhikos toimuval rahvusvahelisel festivalil Festival Internacional Cervantino. Väikesel Naissaarel (Nargenil) alguse saanud festivalist on aga kujunenud üks efektsemaid muusikapidustusi meie festivaliderohkel muusikamaastikul.

Sirje Vihma-Normet

Read more