Rootsi suursaadik Eestis Anders Ljunggren on öelnud, et kui praegu räägitakse Euroopas põgenikest kui probleemist, siis eesti põgenikud tõid probleemide asemel Rootsile hoopis rõõmu ja kasu. Sedasama on öelnud ka siinsed tipp-poliitikud. Eestlastest põgenike maine on Vahtralehemaal alati olnud kõrge. Eestlased pole Kanadale olnud koormaks, vaid rikastanud siinset kultuuri, elavdanud majandust ja andnud oma panuse vist küll igasse elusfääri.
Eesti Riigikogu avaistungil 14. septembril peetud kõnes ütles president Toomas Hendrik Ilves: “Sõjapõgenike lapsena ei mõistnud ma hästi oma vanemate lugusid sellise lapsele arusaamatu asja kohta nagu põgenemine. Ja ega ma vist siiani mõista kogu seda traumat, mille võis jätta oma kodust põgenemine ja sõit väikestes paatides üle mere.” Riigipea tõdes, et selle mõistmise otsingud on mõjutanud kogu tema elukäiku. Miks põgeneti? Kuidas oli võimalik, et inimesi küüditati Siberisse vaid selle eest, et nende mitme põlvkonna vältel rajatud talu osutus liiga suureks või liiga edukaks?
Põgenemise teema on tihedalt seotud ka 22. septembril tähistatava Vastupanuvõitluse päevaga, mil mälestatakse neid, kes kahe okupatsiooni vahelist aega ära kasutades püüdsid taastada Eesti riiklikku iseseisvust. Ehkki lootusetu ettevõtmine, nimetas peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluots 22. septembril kehtiva põhiseaduse alusel ametisse Otto Tiefi valitsuse. Kahjuks okupeerisid juba samal päeval N. Liidu väed Tallinna.
Kuigi Tiefi valitsuse ministrid teadsid, et neid võib oodata NKVD vangikong või Siber, tiivusatas neid usk Eesti vabadusse ja paremasse tulevikku. See lootus ei olnud asjatu. Ka kõige tugevamad tormid pole kunagi suutnud seda hukutada.
Elle Puusaag
