Toronto on olnud pidevalt kasvav linn ning see, kuidas linn kasvuga toime tuleb, räägib tema kohta palju.
Planeeringuliselt ei ole Toronto täiuslik (ma ei tea ühtegi kohta, mis oleks), kuid siin leidub rohkelt säravaid hetki. Jane Jacobsi ja paljude teiste mõtlejate mõjul on suudetud tihendada linna nii, et säilinud on madalama hoonestustihedusega elupiirkonnad. Neid ühendavad aktiivsed peatänavad koos kaupluste ja teenustega. Tänapäeva sõnavaras võiks seda nimetada 15-minuti linnaks. Tulemuseks on linn täis põnevaid arhitektuurseid kontraste.
Järve poole liikudes ilmneb Toronto paradoks. Üha kõrgem ja tihedam linn on suutnud tänavatasandil säilitada inimliku mõõtkava. Osaliselt on see saavutatud fassaadism ehk see kui säilitatakse vaid tükike vanast majast ja „õmmeldakse“ täiesti teistsuguse uue hoone külge. Selline võte võib kohati töötada ja teine kord mõjub arhitekti silmale väga pentsikult.
