Peetri koguduse juhatuse esimehele Naani Holsmerile oli Puhm leeriõpetaja:„Meid oli üle saja leerilapse. Aga kui sa tunnist puudusid, siis järgmisel korral, kui ta sind kohtas kasvõi tänaval, astus ligi ning küsis – miks sa puudusid? Me kõik imestasime, kuidas tal meie näod ja nimed nii täpselt meelde jäid.”
Olen ikka mõelnud oma siin oldud lühikese aja jooksul, kas Peetri kogudus on püsinud suure ja elujõulisena, kuna Toronto on kujunenud suurimaks Kanada eestlaste asupaigaks või on siinsed eestlased koos püsinud selle pärast, et siia loodi elavad kogudused ja tegutsesid missioonitundega vaimulikud? Kui täna tundub, et suurlinn oma võimalustega on kujunenud eestlaste kogukonda enim paeluvaks, siis kas 50 või 60 aastat tagasi polnud selleks ühendavaks osaks lisaks tööle ja leivale ka just tugev koguduse osadus.
Seega võib ja peab õp Puhmi ja temaaegsete vaimulike üheks oluliseks teeneks lugema ka seda, et just siia on aja jooksul kodu leidnud nii palju meie rahvuskaaslasi.
Oskar Puhm sündis 17. aprillil 1912. a Tallinnas ja suri 28. märtsil 1990. a Torontos.
Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetas ta 1933. Ordineeriti 1934, teenis Paldiski, Tallinna Jaani, Peetruse ja Rannamõisa kogudust.
Rootsis ilmunud Eesti Kirik (1977/5) kirjutab Oskar Puhmi 65. sünnipäeval artiklis „Kolmas periood alles algab”, et temast sai välivaimulik, kes tegi „kaasa rasked lahingud oma verevendadega Talvesõjas ja Jätkusõjas” ning oli „noorukite lahingumeeste hingehoidja, kinnitaja ja ka viimse palve lugeja hingeheitjaile”.
1944. aastal põgenes Tiskre rannast Rootsi ja sealt 1948. a Ameerikasse. Kutsuti 31. oktoobril 1948. a Torontos asutatud Peetri koguduse õpetajaks, kus oli hiilgeaegadel 4000 liiget, oma ajakiri ja laulukoorid. 1976. valiti kirikuvalitsuse liikmeks, 1977. aastast Kanada praosti kt. Emerituuri jäi 1982. aastal. Puhm teenis Toronto Peetri kogudust ligi 34 aastat.
15. aprilli jumalateenistusel meenutati oma õpetajat 100. sünniaastapäeval, kuulates tema 1976. a Peetri koguduse ajakirjas Elu ilmunud ülestõusmispüha jutlust „Koidukuma”, kus seisab: „Üks kuulus luuletaja oli valinud oma loomepaigaks lihtsa Alpi mägionni. Kui ajakirjanik tuli teda usutlema, küsis too: „Kuidas Teie talent mahub nii kitsasse ja kehva osmikusse?” Selle peale tegi luuletaja lahti onni aknaluugi ning sealt avanes hingematvalt kaunis vaade. Ta lausus: „Kahjuks ei saa ma teile näidata oma suurimat pegasost, koidikut. Aga tulge homme hästi vara, siis näete seda oma silmaga. Kahjuks me tavaliselt magame maha oma elu kaunimad silmapilgud.”.”
Oskar Puhm oli vaimulik, kes oskas näha koidukuma ka kannatusteraja lõpus kõrguva risti taustal, ta oli oma hingelt visionäär, kes oskas juhatada teed koidu poole juba siis, kui veel pilkane pime varjutas tänast päeva.
Mart Salumäe
