Esinesid: Toronto Eesti Meeskoor (juhatas Charles Kipper), Estonia Koor (juhatasid Ingrid Silm ja Jaan Medri), TES lasteaia- ja täiendusalgkoolikoor (juhatas Heli Tenno, koorisolist Mia Matsoo), skautide ja gaidide orkester „Kõla” (juhatasid skm Enn Kiilaspea ja ngdr Tiina Paluoja), Kungla rahvatantsurühm (juhatasid Taimi Hooper ja Andres Kolga), „Kungla” lasterühm ja TES täiendusalgkooli rahvatantsijad (juhatas Liisa Novek).
Klaveril saatsid Charles Kipper, Anna Igoševa ja Jaan Medri. Etlesid Maarika Lepik, Emilie Tamtik, Liisbet Valter-Kalm, Tomas Vilde ja Markus Tralla. Teisteks sõnalise osa täitjateks olid piiskop Andres Taul – palvus, nooremleitnant Markus Alliksaar – langenute mälestamine, EKNi esimees Markus Hess – tervitused ning aktuse kõneleja tutvustamine, EKNi liige Ottawas Paul Läänemets – aktusekõne, EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat ja Toronto Eesti Seltsi esinaine Anne-Liis Keelmann – vanasõnad.
Aktuse üldkorraldajaks oli Toronto Eesti Selts, heli ja valgustuse eest hoolitsesid Allan Eistrat ja Tõnu Orav. Lipuvalves ja riidehoius osalesid skautlikud noored.
Nüüd aga aktusest endast. Erinevus seisnes selles, et olid minetatud mitmed traditsioonilised tavad. Puudus teadustaja, ei lausutud ava- ega lõppsõna. Aktusekõne, millel tavaliselt lasub ürituse pearaskus, oli lühike, pigem sõnavõtt kui kõne. Ometi ei äratanud see vähimatki võõrastust. Iga osaleja taipas otsemaid, et see oli nii mõeldud ja pidi nii olema. Kogu kava oli üles ehitatud loominguliselt ja kulges uhke rahvusliku elujõu demonstratsioonina. Kõik päevakohased elemendid nagu palvus ja langenute mälestamine olid kavas olemas, kuid need olid sünkroniseeritud, sulasid sujuvalt tervikusse. Normaalse pikkusega kõne rikkunuks seda tervikut, vajalik sõnum edastati lauljate-tantsijate-etlejate vahendusel efektiivsemalt.
Tuleviku tõrvik! See motosilt rõhutas meie rahvuslikku järelkasvu, sel päeval ründas meid meie tulevik. Kuid see oli positiivne rünnak, mitte hävitav, vaid ülesehitav. Ründajate olemusest õhkus kelmikas sõnum: paras teile, ätikesed-mutikesed, kes teil käskis meid eestlasteks kasvatada! Ründav tulevik ei olnud oma ilmelt revolutsiooniline, see oli rajatud mineviku tugevale alusmüürile. Kodu, täienduskoolide ja noorteorganisatsioonide mõju oli selgelt tunda ning vaba suhtlemine iseseisva Eestiga on seda jõuliselt süvendanud, lisanud kõigele lõpliku võimenduse.
Sõna, laul ja tants vaheldusid sujuvalt. Et nooremate ja vanemate laulud ja tantsud olid ühte põimitud, polnud kindlasti juhus. Selles suurlavastuses polnud midagi juhuslikku. Alapealkirjadel „Maa tuleb täita lastega” ja „Me hoiame nõnda ühte” oli selge tähendus. Nende vahele lükitud kõne noorelt EKNi liikmelt ja Kanada parlamendi erivolinikult oli loomulikuks jätkuks järjest kasvava emotsioonidetulva ahelas. Ka ühislaul „Ta lendab mesipuu poole” oli osavaks ettevalmistuseks etenduse kõrgpunktile. Nii nagu pagulastele kujunes omamoodi hümniks Juhan Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit”, nii on Peep Sarapiku helitöös midagi ürgselt sümboolset, üle maailma laiali paisatud eestlasi ühendavat.
Pärast ühislaulu kooride eestvedamisel saabus kulminatsioon tuleviku tõrvikukandjate näol. Sobivate vanasõnade taustal liikus leegitsev tõrvik laval käest kätte. Viimasena hoidis tõrvikut noor ema sülelapsega käsivarrel. Hubiseva leegi poole sirutuv lapsekäsi pakkus unustamatu vaatepildi. Tõnis Mägi „Koit” ühendkooridelt viis üldise vaimustuse haripunkti, milles Riina Kindlami luuleread „Oli aeg, kui teadsin, kuhu kuulun” Maarika Lepiku esituses kõlasid nagu loits. Rahvushümn ja orkestrihelide saatel saalist lahkuvad lipud lõpetasid õnnestunud meeleavalduse.
EV asjur Ottawas Riho Kruuv edastas oma kirjaliku tervituse Halifaxist. Ainus kohapealne tervitaja oli Corneliu Chisu, Pickering-Scarborough East piirkonda esindav parlamendiliige. Kogu eeskava oli võimalik jälgida ka suurel ekraanil. Kaunis ja ülev rahvusliku tähtpäeva tähistamine oli väärikalt lõpule viidud.
Põlistel traditsioonidel on oma väärtus, mida ei tohi alahinnata. Ei tahaks väita, et meie rahvuslikke suurüritusi tuleks edaspidi alati selliselt tähistada, kuid seekord näidati kujukalt, et võib ka nii ja saavutati ennenägematu elamus. Hiilgava idee autorit ei avalikustatud. Siinkirjutaja julgeb osutada Anne-Liis Keelmannile ja teha tema suunas veel ühe tunnustava kummarduse, seekord maani.
Nii nagu enne ürituse algust, oli ka pärast võimalik koguneda kohvikusse muljeid vahetama ning keha kinnitama. Osa siirdus aga kristallsaali, kus toimus traditsiooniline austusavaldus eesti sõjaveteranidele Eesti Korporatsioonide Liidu ja Eesti Üliõpilaste Seltsi ühiskorraldusel.
Avatervituse lausus presideeriva korp! Sakala vilistlane Hillar Allan Meret. Sakalanusest ohvitseri Herk Visnapuu luuletuse „Edasi” esitas Kai Kiilaspea. Sõdurilaule juhendas Andres Raudsepp (korp! Sakala), kes kogus enda ümber grupi veterane eestlauljaiks. Võimsat sõdurilaulu saatis akordionil vil! Lembit Nieländer (korp! Vironia). Enne kerget õhtueinet kohvi ja veiniga luges söögipalve praost Mart Salumäe. Veteranide poolt lausus tänusõnad ltn Tarmo Rae.
Lõppsõna ütles vil! Enn Varrik (EÜS). Teadustajana tegutses vil! Jaan Arro (korp! Sakala). Tuleviku tõrvik jäi soojendama Eesti vabaduse eest võidelnud meeste südameid.
Eerik Purje
