Publiku jaoks teeb festivali eriliseks asjaolu, et filmid on päevasel ajal tasuta nii õpilastele kui ka pensionäridele. See ei ole kuigi tavaline, et rahvusvahelise mastaabiga filmifestival saab pakkuda nii head ligipääsu maailma esilinastustele.
Tavaliselt on saalis kohal ka režissöörid, kellega on võimalik pärast linastust vestelda, küsida kripeldama jäänud küsimusi ja lihtsalt tänada neid suurepärase elamuse eest.
Samuti juhtub, et kohal on peategelased, kes võivad rääkida, mis nende elus on juhtunud pärast filmi valmimist. Sageli on tegu tõeliste kangelastega n-ö tavanimeste seast, kes inspireerivad oma lugudega ja algatavad ühiskonnas muutusi ja diskussioone.
Sel aastal sai žürii peapreemia poeetiline Norra film Brothers (Vennad), mis jälgib kahe venna kasvamist kaheksa aasta jooksul lapsest murdeikka jõudmiseni.
Parimaks Kanada filmiks valiti KONELINE: Our Land Beautiful, mille peateemaks on Briti Kolumbias asuva põlisrahvaste kogukonna elu aladel, millel nad on elanud tuhandeid aastaid ning mis nüüd on kaevandamiste ja jahi huviorbiidis.
Sel aastal anti austav Doc Mogul auhind soome filmitegijale Iikka Vehkalahtile, kes on töötanud YLE telekanali peatoimetajana, on paljude edukate dokfilmide osaline ning panustanud ülemaailmselt dokumentaalžanri käekäigu paranemisse.
Kuigi eesti filme sel aastal programmis ei leidunud, oli palju huvitavat vaadata mujalt meie regioonist. Minu lemmikuteks olid Soome filmid Cheer up ja Kaisa's Enchanted Forest, mis mõlemad jutustavad loo Põhja-Soome naistest.
Mainimist väärib asjaolu, et festivali põhiline kodu – Hot Docs kino asub Bloor tänaval Torontos ja on ainus kino maailmas, mis on pühendatud ainult dokumentaalfilmide näitamisele.
Bloor Hot Docs kino on koos Tartu College'iga Bloor Street Culture Corridor'i liige ja seal toimuvad igal sügisel ka EstDocs linastused.
Kaisa Pitsi