Hetkel on Tallinna teatrite kavas mitmeid lavastusi, mis 20. sajandi ajalugu ja selle õppetunde jälle meelde tuletavad. Draamateatris mängitakse edukalt juba neljandat hooaega Klaus Manni teost „Mefisto“ (lavastaja Kertu Moppel) – lugu sellest, kuidas omakasu ajendab kunstiinimesi loobuma oma põhimõtetest ja tegema koostööd natsidega. Eks kordub sama motiiv ka Estonia teatri muusikalis „Kabaree“ (autor John Kander, lavastanud Anna Karin Hirdwall) – seegi jutustab natside võimuletulekust ja sellest, kuidas inimesed hirmu mõjul oma unistustest loobuvad. Natsi-Saksamaal kontrollis võim vaimu, proovis vaba ja loova mõtlemise oma propagandavankri ette aheldada. Teisitimõtlejate käsi käis kehvasti.
Stalinistlikust totalitaarsest ühiskonnast on Eesti Draamateatri mängukavas lausa kaks näidendit – „Totalitaarne romaan“ (autor Marius Ivaškevičius, lavastaja Hendrik Toompere jr) ja „Eisenstein“ (autor Mihhail Durnenkov, lavastaja Julia Aug). Olles stiililt väga erinevad, on need paljuski sarnased – need on lood sellest, mida teeb totalitaarne režiim (sageli õrnade ja haavatavate) kunsti-inimestega. Nagu „Mefistos“, on ka nendes võetud vaatluse alla petlik illusioon sellest, et võimuga koostööd tehes on võimalik parema elujärje peale jõuda ja „puhtalt pääseda“.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
