Kus ja mida õppisite? Kuidas sellise valikuni jõudsite?
Ma olen õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu. Käisin keskkoolis 1980. aastate lõpus. See oli aeg, kui ajalugu sai hakata vaatama nõukogude ideoloogiast vabana. Kogu ühiskond tegeles väga intensiivselt ajaloo „valgete laikude“ täitmisega. Osalesin juba kooliajal muinsuskaitseringis. Käisime kodukandis pärimusi kogumas. Ajalugu tundus loomulik valik.
Õpingute käigus veendusin üha enam, et see on valdkond, millega tahan tegeleda. Mälu on oluline osa minu isiklikust identiteedist. Mulle meeldib mäletada oma elu katkematu jadana. Samamoodi tajun ma ajalugu – tahan tunda seda katkematu „mäletamise“ tunnet.
Kuidas ajaloolasena tööd leidsite?
Pärast ülikooli oli erialast tööd väga raske leida. Ma ei teadnud isegi, kust otsida. Nii läksin tööle Postimehe kultuuritoimetusse. Ometi tundsin, et ajakirjandus pole päris minu jaoks. Mind häiris, et just siis, kui teema hakkas huvitavaks muutuma, tuli lugu avaldada ja võtta ette uus. Oleksin tahtnud iga teemaga kauem tegeleda ja süvitsi uurida, et asjast päriselt aru saada.
Postimehe ümberkorralduste käigus mind koondati. Kaitsesin magistritöö ja asusin taas erialast tööd otsima. Paraku ei õnnestunud see selgi korral. Sain hoopis kaks last ja olin seejärel lastega kodus. Kui noorem laps lasteaeda läks, otsiti Tallinna Linnaarhiivis valmiva andmebaasi jaoks korrektorit. Võtsin pakkumise pikemalt mõtlemata vastu. Mitu aastat sisestasin, korrastasin ja kontrollisin Tallinna magistraadi arhiivi andmeid. Võib öelda, et lappasin läbi kõik raearhiivi säilikud leht lehe haaval. Ega kõik ei jää ju meelde – aga sellest kujunes huvitav „kõhutunne“ – mida ühest või teisest arhiiviallikast leida võiks.
Kui andmebaas valmis, sain arhivaar-teaduri koha. Nüüdseks olen arhiivis töötanud üle 20 aasta. Ma ei kujuta ette paremat ega huvitavamat töökohta.
Olete uurinud Eesti ajalugu ja vara-uusaegse Tallinna elu-olu, miks just need teemad?
Võimalused olid tõesti avarad: kas hakata arheoloogiks, keskaja uurijaks või hoopis uurida uuemat aega? Lähiajalugu mind aga miskipärast uurijana ei köitnud. Võib-olla oli mul tunne, et oma vanemate ja vanavanemate kaudu mäletan 20. sajandit niigi. Tõsi, viimastel aastatel on mind huvitanud ka mõni hilisem teema, näiteks pärisorjuse kaotamine või naiste emantsipatsiooni alguskümnendid – kuigi jah, ka need teemad on ikkagi 19. sajandist.
Vara-uusajani jõudsin juba ülikoolis mitme loogilise valiku kaudu ja olen sellesse aega suuresti jäänudki. Varauusaeg kestab Eestis umbes 16. sajandi keskpaigast 1800. aastani. See on huvitav ajajärk. Just siis hakkas kirjalik asjaajamine kiiresti arenema, kirjalikke allikaid hakati looma üha rohkem. Ajaloolasele on see väga põnev. Erinevalt keskajast, mil kirja pandi vähe, on varauusajast säilinud palju materjali ja selle seast saab veel tänapäevalgi avastusi teha. Säilinud on tõesti väga palju tekste – neid ei suuda üks inimene oma elu jooksul läbi lugeda. Tänapäeval teeb selle ajastu uurimise eriti põnevaks AI-vahenditega lisanduv jõudlus – iga teema uurimiseks on võimalik kasutada palju rohkem allikaid, kui varem oleks suutnud.
Mida põnevat olete avastanud?
Oma kõige olulisemaks avastuseks pean Püha Vaimu kogudusekooli õpetaja Jakob Niemanni „ülesleidmist“. See meie ajaloos peaaegu tundmatu mees õpetas eesti koguduse lapsi üle 50 aasta (1778–1830). Oma tööelu kõrgajal õpetas ta igal aastal lugema ja kirjutama umbes sada Tallinna last. Tema koolist alustasid paljud hiljem tuntuks saanud eesti päritolu kultuuritegelased, ettevõtjad, arstid ja ametnikud. Tema kohta on kaasaegsete mälestustes öeldud: „Vägivaldne pedagoog Niemann ei suutnud loobuda karistusest joonlaua, vitsa ja bambuskepiga – sest tema südametunnistusega ei sobinud kokku näha kodu poole minemas kõige üleannetumaid patuoinaid, lambapäid ja tuhajuhaneid, ilma et oleks neid enne lõpupalvet peksupingile tõmmanud.“ Huvitav on see, et tema karistusmeetodeid mõisteti hukka juba 19. sajandi alguses – mis on omaette põnev uurimisteema, kuid Niemanni tähtsust Tallinna eestlaste jaoks on sellest hoolimata raske üle hinnata.
Viimastel aastatel olen uurinud laste hoolekannet varauusaegses Tallinnas. Töö käigus kogusin andmeid ligi 800 hoolekandealuse lapse kohta, kelle elukäiku on võimalik suuremal või vähemal määral jälgida. Avanes väga kirju ja mõneti ootamatu pilt. Toonane ühiskond oli laste eest hoolitsemisel märksa mitmekesisem ja mitmel juhul hoolivam, kui oleks võinud arvata. Mind huvitas eriti see, mis neist lastest edasi sai – kuidas nad kasvasid, õppisid, tööle asusid ja ühiskonnas oma koha leidsid.
Kas olete varem Kanadas käinud?
Kanadas ei ole varem käinud, mistõttu olen väga põnevil. Minu vanatädi on üks nendest, kes sõjajärgselt Kanadasse sattus. Ta on oma teekonnast kirjutanud äärmiselt põnevad mälestused – need on meie perekonna ajaloomälus pidevalt olemas olnud.
Mis teemal peate Torontos ettekande?
Ettekande pealkiri on „Eestlased vanas Tallinnas – sisserändajad või kohalikud?“. Mind huvitavad linnaeestlased ja nende identiteet. Teemas on mitu huvitavat tahku, sealhulgas kultuurivahetus ja päritolutunne. Kas ja kui kaua see inimeses püsis? Kuidas linnaühiskonda sulanduti ja mida selleks vaja oli? Ja kui keegi oli juba täielikult sulandunud, kuidas säilis teadmine oma päritolust? Millest koosneb identiteet? Neid küsimusi tahan vaadelda säilinud isikulugude kaudu. Kõne alla tuleb võitlus pärisorjusest vabanemise eest, edulugu ettevõtluses ning juba nimetatud Jakob Niemanni elu ja saatus.
Väga huvitav oleks kuulda ka kuulajate mõtteid. Kuidas on Kanada eesti kogukonnas tajutud uude ühiskonda sulandumist ja oma päritolu hoidmist? Mil määral on see olnud soov, vajadus või hoopis paratamatus?
Mida sellelt külaskäigult veel ootate?
Tahaks pisut näha Torontot ja Kanadat ning samuti ka kohalikku eesti kogukonda. Olen kutsutud osa võtma Eesti Naisüliõpilaste Seltsi (ENÜS) juubeli pidustustest, sest kuulun ka ise Seltsi. Ootan põnevusega kohtumist Seltsi liikmetega.
