Uue Trio virtuoossus, nooruslikkus ja vaba suhtlemine publikuga tõi neile vaimustunud kuulajate vägevad tänuaplausid. Kui Hans Christian ja Karolina Aavik on endale juba nime teinud, siis Triinu Piirsalu nimi vajaks tutvustamist. Triinu on muusikalise kõrghariduse saanud Soomes, Saksamaal ja Taanis ning põhiliselt tegutsebki ta välismaal. Loominguline sõprus Aavikute duoga on Triinul kestnud juba kolm aastat. Selle aja jooksul on noored muusikud esitanud pea kõik kahele viiulile loodud klassikalise muusika teosed. 27. aprilli kontserdiks telliti kolm teost juba kolmelt kaasaegselt eesti heliloojalt. Kõik kolm Trio liiget on solisti võimetega muusikud, seda hämmastavam on nende ühtne muusikaline hingamine – keegi neist ei soleeri üle, kõik on helilooja idee teenistuses. Tulemus oli lihtsalt vaimustav.
Kontserdi kava oli huvitavalt üles ehitatud, mis on samuti suur oskus. Esimeses osas kõlas kahe esiettekande vahel Erkki-Sven Tüüri eesti muusika kullafondi kuuluv Klaverisonaat aastast 1985. Teises pooles kõlas Pärdi, Tubina ja Räätsa teoste kõrval esiettekandes Peeter Vähi Triole kirjutatud teos „Võidujooks Eikuhugile“. Kontsert lõppes üllatusega – Jaan Räätsa legendaarse „Kontserdi kammerorkestrile“ seadega kahele viiulile ja klaverile. Selle seade tegi helilooja Tauno Aints. Mõnes mõttes oli see Aintsil suur julgustükk, sest Räätsa „Kontsert kammerorkestrile“ on üks mängitavamaid eesti teoseid ja kõik muusikasõbrad tunnevad seda. 1961. aastal loodud teost on esitatud isegi New Yorgi Carnegie Hallis, kuulsa Moskva kammerorkestri 1963. aasta kontserdil.
Tauno Aintsi seade kahele viiulile ja klaverile on igati õnnestunud ja ilmselt jääb tippklassi Trio repertuaari edaspidigi.
Kontserdil esiettekandele tulnud heliloojate teoseid aitasid mõista tekstid kavalehel. Liis Jürgens sai oma teose „Kaksikheeliks“ kirjutamiseks inspiratsiooni ühest lühikesest jupist raku DNA topeltheeliksi struktuurist.
Arvo Pärdi „Fratres“ ja Eduard Tubina „Kolm pala viiulile ja klaverile“ kuuluvad samuti eesti muusika kullafondi ja nii heal tasemel esitust oli lihtsalt nauding kuulata. Pärdi „Fratres“ on üks esimesi palu, mis on loodud heliloojale maailmakuulsuse toonud tinntinnabuli-stiilis. Teos tuli esiettekandele Hortus Musicuse esituses 1977. aastal. Tubina kolm viiulipala kõlasid esiettekandes 1933. aastal, esitajateks olid siis viiuldaja Evald Turgan ja pianistist dirigent ja helilooja Olav Roots. Samal aastal esitasid nad Tubina tsükli menukalt ka Pariisi Muusikute Ühingus. Hans Christian ja Karolina Aaviku Tubina esituse tahtnuks terves ulatuses tagasi plaksutada (või vähemalt kolmanda tokaata-osa).
Kontserdil esiettekandele tulnud heliloojate teoseid aitasid mõista tekstid kavalehel. Liis Jürgens sai oma teose „Kaksikheeliks“ kirjutamiseks inspiratsiooni ühest lühikesest jupist raku DNA topeltheeliksi struktuurist. Teos on pühendatud Triinu Piirsalule ja Hans Christian Aavikule. Helilooja sõnul on ta teos nagu kahe viiuli teineteisele „käe ulatamine“, nad toimivad nii nagu teineteise ümber keerduvad heeliksid oma hoomamatus kulgemises. Põnev idee ja suurepärane teostus!
Tõnu Kõrvitsa „Bagatellidele“ ei olnud helilooja omapoolset teksti lisanud. Need kahele viiulile kirjutatud lühikesed palad olid igati kõrvitsalikus vaimus kirjutatud. Kõrvitsa muusika on enamasti nägemuslik ja suunatud kuulaja alateadvusele. Oma muusikaga on Tõnu Kõrvits hüpnotiseerinud publikut paljudel festivalidel – temast on kujunenud üks mängitumaid eesti heliloojaid.
Peeter Vähi oli oma kahele viiulile ja klaverile kirjutatud uudisteosele „Võidujooks Eikuhugile“ selgituseks kirjutanud Empedoklese tuntud tsitaadi 5. sajandist enne Kristust: „Jumala olemus on ring, mille keskpunkt paikneb kõikjal, ent mille servad asuvad Eikusagil“. See mõttekäik kõlab vägagi tänapäevaselt, mil võimsad teleskoobid avastavad üha uusi meie päikesesüsteemiga sarnanevaid tähesüsteeme ja üüratul universumil poleks nagu servi olemaski. Minu jaoks kõlasid Vähi teosest vastu pigem küll ta maapealsed muusikalised harrastused, rokist eksootilise ja meditatiivse muusikani. Kõik selle oli ta oskuslikult sünteesinud isikupäraseks stiiliks, mis on kaasahaarav ja huviga jälgitav. Tundus, et teos pakkus noortele andekatele interpreetidele ehedat mängurõõmu ja tugev aplaus kinnitas, et lugu meeldis ka publikule.
