Subscribe Menu

Trudeau eelseisev debüüt


Kui USA president Richard Nixon külastas 1972. a Ottawat, ütles ta pidulikul vastuvõtul, kus Pierre ja Margaret Trudeau viibisid oma pisipoja Justiniga: "Täna jätame ära kõik formaalsused. Ma tõstan toosti Kanada tulevase peaministri Justin Trudeau auks!" Tõesti prohvetlik sõnum!

Ehkki Kanada dramaatilised üldvalimised on möödas, on põhjust sama teema juurde veel kord tagasi tulla. Pole kahtlust, et Kanada noore peaministri Justin Trudeau ees seisvate kohustuste koorem on kõike muud kui kerge. Tema suurimaks mureks pole mitte peaministri Ottawa residentsi kehv seisukord, vaid palju tähtsamad probleemid.

PMO - photo by Deb Ransom

Kuigi Trudeau heal välimusel ja esinemisoskusel oli oma osa äsjase valimisvõidu sepistamisel, ei mõõdeta tema juhtimisvõimeid tulevikus nende näitajate põhjal. Kas ta suudab demokraatlikke standardeid järgides hoida häid suhteid parlamendi ja valijatega, esindada Vahtralehemaad vääriliselt rahvusvahelisel areenil ning jääda seejuures optimistlikuks, heatahtlikuks ja kaastundlikuks?

Trudeau CTV W5 saates

Eelmise laupäeva õhtul andis Justin Trudeau intervjuu CTV saates W5 intervjuu Lisa LaFlamme'ile. W5 on Põhja-Ameerika üks kõige populaarsem ja pikka aega eetris püsinud programm, kus püütakse leida vastuseid viiele küsimusele: Who, What, Where, When, Why? (kes, mis, kus, millal ja miks?).

Trudeau rääkis oma heast enesetundest, kui ta silmade all rullus lahti liberaalide võidukäik Atlandi-äärsetest provintsidest alates, mis jätkus lääne poole liikudes, kuni selgus, et temast saab enamusvalitsuse peaminister. See oli Trudeau jaoks 78 päeva kestnud valimiskampaania maratoni tipphetk.

Ajakirjanik meenutas intervjueeritavale, et kahe nädala möödudes kampaania algusest oli tema toetus vaid 20% piires. Kas see tegi murelikuks? Trudeau sõnul ei oma arvamusuuringud mitte eriti suurt tähtsust, kuid see madal näitaja tekitas temas ärritust ja nördimust, sest liberaalide valimisplatvorm sisaldas tema arvates seda, mida Kanada kõige enam vajab – rohkem investeeringuid. Ta kinnitas, et ka tema sooviks on tasakaalustada eelarve, kuid see loodetakse saavutada alles 2019. aastaks, mis pole just eriti optimistlik väljavaade.

Nentinud, et möödunud valimiskampaania oli vaid proloogiks eelseisvale 4-aastasele riigi juhtimisele, küsis LaFlamme uue peaministri valimislubaduste ja prioriteetide kohta. Nende hulgast tõstis Trudeau esile valitsuskabineti moodustamist; 25.000 põgeniku toomist Kanadasse veel sel aastal (!); valimisreformi käivitamist jm. Juttu oli ka telefonikõnest president Barack Obamaga, mille käigus räägiti Kanada [muutuvast] sõjalisest missioonist Lähis-Idas ja kliimamuutustest, mitte aga nafta torujuhtmest Keystone XL.

Lõpuks puudutati saates veel muudatusi, mis kaasnevad Trudeau perekonna ümberasumisega peaministri residentsi.

Trudeaumania

Viidates Trudeau'de dünastiale nimetab Leah McLaren Briti lehes The Guardian (26.10) Justin Trudeau'd ja tema sarmikat abikaasat Sophie Grégoire'i “Kanada kuninglikuks paariks” ning võrdleb neid Briti kuningliku paari – Williami ja Kate'iga.

McLaren kirjutab, et vaatamata dünastlikule alatoonile ja nostalgiale polnud Kanada valijate jaoks määrav Justin Trudeau isa, Pierre Elliot Trudeau saavutused või tegematajätmised. Tema võit 1968. a valimistel oli poja omaga võrreldav ja sealt on ka pärit sõna Trudeaumania<⁄I>. Ometi ei tohiks Justin Trudeau eirata oma isa hoiatust: “Kergelt saavutatud populaarsus võib ka kergesti kaduda.”

Justin Trudeau tähelepanuväärne valimistriumf, mis suurendas liberaalide kohtade arvu 36-lt 184-le 338-kohalises parlamendis tekitab rahvusvahelises meedias jätkuvalt hämmeldust. Kuid mitte ainult see. Viimasel ajal on suurt elevust põhjustanud ka internetis ringlev video, kus Kanada spordisõbrad pühitsesid Toronto ühel kesksemal väljakul − Yonge-Dundas Square<⁄I>'il pesapallimeeskonna Blue Jays võitu Kansas City Rangers'i üle. Hämmastust tekitas eufooriliste spordisõprade seaduskuulekus. Punase tule süttimine valgusfooris peatas nende pidutsemise ja nad tõmbusid otsekohe tänavalt tagasi. Jah − enamik kanadalasi on alati viisakad ja lojaalsed oma emotsioonidest hoolimata.

Kohustuste müriaad

Justin Trudeau ametissevannutamine toimub 4. novembril, millele järgneb terve rida kõrgetasemelisi rahvusvahelisi kohtumisi. Need kujunevad uue peaministri debüüdiks rahvusvahelisel areenil. Ees seisab kaks rahvusvahelist tippkohtumist – kõigepealt arenenud tööstusriikide rühmituse G20 juhtide kokkusaamine Türgis, misjärel toimub Filipiinidel APEC'i (Asia-Pacific Economic Co-operation) maade tippkohtumine. Sellele järgnevad Rahvaste Ühenduse (Commonwealth) kohtumine Maltal ja ÜRO kliimamuutuste konverents Pariisis detsembrikuus.

Nii võikski küsida, kas peaministril jääb üldse aega üle koduste probleemidega tegelemiseks? Aga needki vajavad aega ja tähelepanu. Kuidas suudab noor peaminister selle kõigega toime tulla?

Suhted lõunanaabriga

Vaatlejad on veendunud, et Trudeau strateegia kujuneb täiesti erinevaks Harperi omast. Nad on võrrelnud Kanada äsjast valimiskampaaniat USAs toimuvaga ning leiavad, et nii Kanada kandideerivad poliitikud kui valijad jäid kogu kampaania vältel soliidseks. USA presidendikandidaatide debatid ja muud sõnasõjad, mida on küll põnev jälgida, pulbitsevad vihast ja muudest negatiivsetest tunnetepuhangutest.

Kuigi Trudeau on olnud parlamendiliige 7 aastat, pole ta kunagi kuulunud valitsuskabinetti. Naiivne idee, et eelarve tasakaalustab end ise ja poliitiliste kogemuste puudumine tekitab muidugi skepsist. Kas Justin Trudeau suudab olla konstruktiivseks sillaehitajaks USA ja Kanada vahel, selgub edaspidi.
Jätkuvalt tekitab probleeme The Trans-Pacific Partnership, TPP<⁄I> käivitamine – autoriõiguste kaitsest alates ja autode kauplemisega lõpetades. Ka piirikontroll ja julgeolekuküsimused vajavad kooskõlastamist.

Varugem siis kannatlikkust ja andkem uuele peaministrile võimalus näidata, milleks ta võimeline on.

 

 

Elle Puusaag

Read more