Samas tundsin, et vannuksin pigem truudust Estonia teatrile – muidugi, kui keegi seda paluks ja sellest oleks teatrile kasu. Elan Inglismaal, aga käin Tallinnas 3-4 korda aastas ja siis näen jällegi Estonia teatri etendusi. Vahel on kõik mul varemgi nähtud, aga vähehaaval tekib ikka uusi või tuuakse vanu lavastusi tagasi.
Olen veendunud, et kui vaadata meeldinud etendust teist (või kolmandat jne) korda, siis avastad selles üha uusi tahke. „Luikede järve“ olen ma kindlasti näinud oma 50 korda, ent vaataksin seda ikka ja jälle, eriti veel, kui peaosa tantsib meie oma Ketlin Oja, kelles minu jaoks on hapra luige haavatavus (Odette) kõrvuti tugeva ja jõulise natuuriga (Ottilie). Selles rollis nagu polekski tal üldse luid käevartes, ta teeb muinasjutu tõsieluliseks, seda enam, et balleti tegevustikus on oluline osa teisikul – ammu enne, kui meie keelepruuki tekkis sõna „kloonimine“.
Kui Estonia „Luikede järv“ on õnneliku lõpuga, siis „Tramm nimega iha“ seda ei ole. Samas soovitaksin neid mõlemaid. Nähtud 13. aprilli „Tramm“ oli pühendatud Anatoli Arhangelskile, kes varem tantsis meespeaosa (Stanley), ent suri tänavu märtsis Jakob-Creutzfeldi tõppe 45 aasta vanusena. Sellises vanuses tantsijad tavaliselt lähevad pensionile, ent kui näiteks Vitali Nikolajev, kes on minu rehkenduste kohaselt 55, on seni olnud Estonia balleti raudvara, oleks ka Arhangelskile leitud lavarolle. Arhangelskil oli tantsija jaoks suurepärane tasakaal, kuri haigus tabas teda oma võimete tipul.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
