Meid peab ühendama tahe koos olla ning midagi ühiselt teha. Selle elav tõestus vastupidiselt paljudele kriitikutele ja skeptikutele on meie laulu- ja tantsupeod, kuhu tuleme üle maailma kokku ja teeme midagi koos, mis meid vaimustab kui rahvust. Just need ongi need meie inimesed, kellele saame toetuda. See oleks tõeline ülemaailmne eestlus, mille poole peame pürgima.”
Seejärel jätkas Margus kõige olulisema osaga oma kõnest, öeldes: „Nii saagu meie sihiks eestlaste arvu oluline tõstmine nii Eestis elavate inimeste näol kui globaalselt. See eeldab iibe, sündivuse seadmist kõige olulisemaks prioriteediks Eestis koos kõige selle juurde kuuluvaga. Seepärast peavad meie tähelepanu keskmes olema pered. On avalik saladus, et nii eesti mehed kui ka naised unistavad oma perre rohkem kui kahte last. Ometi sünnib poole vähem. Rahvastiku taassünd algab pere kolmandast lapsest. Iibeprobleemi lahenduseks on kolmanda lapse poliitika, et anda meie peredele kindlustunne oma unistused ellu viia. Tahe on ju olemas. Ja isegi selles samas, 1992. aasta Isamaa programmis oli oluline lubadus ka isade kohta, kuidas nende rolli tuleb pere juures väärtustada. Nii emade kui isade tasakaalus pere- ja tööelu üleskutsed peavad saama lõpuks reaalselt teoks. Ning eesmärk peaks olema see, et meie pered püsiksid koos.”
Samal ajal kui Margus Tsahkna Tallinnas oma kõnet pidas, osalesin mina Kurenurme Seltsi 15. aastapäeva peol nende seltsimajas. Mul paluti panna näituseks üles mõned oma maalid. Peole oli kutsutud ka teisi seltse. Tuldi Antslast, Sulbist, Järvelast ja Osulast. Kohal oli vallavanem, kes andis üle kingituse ja soovis edu tulevikus.
Selline peabki Eesti olema ja selline ta on – sõbralik ja kokkuhoidev oma kogukondade ettevõtmistes. Meil on olnud õnne, et siia on tulnud uusi inimesi nende asemele, kes on siit lahkunud välismaile paremaid jahimaid otsides.
Maal on suletud mitmeid koole. Ka Kurenurme kool pani oma uksed kahjuks kinni. Ja see on väga kurb. Praegu arutatakse selle üle, kas ühendada kaks kooli – Sõmerpalu ja Osula omad.
Margus tõstis õigustatult üles ühe tähtsa probleemi Eesti jaoks – need on meie inimesed. Ja ma loodan, et teda toetavad siin nii vabariigi president kui ka teised parteid, sest see küsimus on parteideülene ja puudutab meid kõiki. Võib-olla peaks alguseks saatma igale kodanikule „Kāmasūtra” raamatu?
Viido Polikarpus
