Helau ja Alaaf
11. novembril esitletakse avalikkusele narride printsi koos tema printsessiga. Igal pool on nüüd kuulda „Helau, Alaaf ja Olau”, tervitussõnad, mis kuuluvad Reinimaa narride tippkohtumise juurde.
Narridepeo ehk karnevali juured ulatuvad keskaega, 12. sajandisse, kus enne ülestõusmispüha paastuaega peeti korralik alkoholijoomise ja lihasöömise pidu. Narride revolutsioon (Die Bütt) tähendab seda, et karnevalistid ütlevad klaasi veini või õlle juures välja seda, mida nad kogu aasta jooksul ei ole söandanud teha. See traditsioon tuleb Mainzist, kus narrid astusid kõnepulti oma valitsejaid satiiri abil kritiseerima. See komme levis hiljem kogu Reinimaale ja tänapäeval kasutavad isegi prominendid või poliitikud karnevaliajal võimalust esitada humoorikalt oma visioone või rünnata oma poliitilisi vastaseid. Seega on „die Bütt” kujunenud kodanike ja poliitikute demokraatlikuks foorumiks. Karnevalivärvid on puna-valge-sini-kollane. Günter Schenk tsiteerib oma raamatus „Paastuöö Mainzis” ühte kõnelejat, kes aastal 1840 oma narrimütsi saali viskas ja sealjuures poeetilis-romantiliselt lausus: „Valge on meie kavatsuste puhtus, kollane on meie südamete päikesekuld, punane on meie mõtteleek ja sinine meie rõõmu taevas.”
Narrid armastavad ennast maskeerida. See komme tuleb omakorda vanast Roomast, kus Saturn-jumala auks peeti suurejooneline pidu. Peo ajal tehti kingitusi ning üheks päevaks vahetasid peremehed ja orjad nii rolli kui ka riietuse. Seetõttu oligi maskidel suur tähtsus, kuna härrasteriietes orje ei tohtinud ära tunda. Ka lihtinimestel oli kombeks ennast sel päeval maskeerida. Sellest ajast pärineb ka sõna „karneval”, see tuleneb sõnaühendist Carrus Navalis ehk narride laev, mida läbi tänavate veeti. Kesk-Euroopas peeti taolisi pidustusi talvise pööripäeva ajal, mil kostümeeritud noored mehed püüdsid lärmi- ja löökinstrumentidega pahasid hingesid minema peletada. Tänaseni kuuluvad kellad, kellukesed ja täristid karnevali rekvisiitide hulka.
Narride revolutsiooni traditsioonide juurde kuulub „Guggenmusik” ehk sihilikult valesti mängitud puhkpillimuusika. Kuigi meloodiad kuulduvad üsna puhtana, märkab tähelepanelik kuulaja oskuslikult nootide vahele segatud ebakõla. Puhkpillimuusikat saadavad erinevad löökinstrumendid, kutsudes karnevalinarre tantsu lööma.
Tähtis number 11
Karnevali ettevalmistamised algavad igal aastal 11. novembril kell 11.11. Narride nõukogus, kuhu kuuluvad alates 1872. a karnevalilinnade meeridki, istub samuti 11 liiget. Ükskõik, kus narrid ka ei liiguks, number 11 mängib karnevalistide elus tähtsat rolli. Miks see on nii? Tähendus on toodud saksakeelse sõna „Elf” (üksteist) tähtedes, sest siin leiduvad Prantsuse revolutsiooni üleskutsed egalité (võrdsus), liberté (vabadus) ja fraternité (vendlus), mis ülekantud tähenduses annavad mõista, et narrimütsi all on kõik inimesed võrdsed. Numbril üksteist on oma interpretatsioon keskaja kristlikus usus, sest see tähendas pattu.
Miks sõna „helau”, mida hüütakse kolm korda järjest, et tunnustada narriesineja head kõnet, kuulub karnevali juurde, ei ole täpselt teada. Uurijad arvavad, et see tuleneb kiriklikust halleluujast. Et paastule eelnev pidu pärineb Reinimaalt, on üllatav, et narrimütside traditsiooni tõi siia hoopis Preisi kindral, kes 1827. a tegi Kölnis ettepaneku, et karnevalistid kannaksid peakatteid. Nii olevat narre tavakodanikust kergem eraldada.
Mainzlased võtsid selle kombe üle kümme aastat hiljem. Mütsi vorm pärineb Prantsuse revolutsiooni jakobiinlastelt, kes kandsid neid peakatteid vabaduse, liberté sümbolina 1879. a, kui ründasid Pariisis Bastille' vanglat. Nüüd hakkasid mütsid teenima Reinimaa kodanike huvisid, kes taotlesid endile narrivabadust. Ordenite kandmise komme on niisama vana kui organiseeritud karnevali algus 1838. a. Sellega soovis rahvas ennast viia ühele tasemele sõjaväelaste ja aadlikega, kellel siiani oli ainuõigus kanda aumärke.
Narrirahvas ja tema narriõigus
Margit Sponheimeri lauldud laul „Am Rosenmontag bin ich geboren …” („Olen sündinud roosiesmaspäeval”) on niisama kuulus nagu Reinimaal sel päeval korraldatavad rahvarohked rongkäigud. Nimest hoolimata pole see päev roosidega kuidagi seotud, vaid päeva nimetus tuleneb hoopis sõnast „rasen” ehk tormama. Sel päeval võtsid narrid endile ülesandeks nautida inimelu kõiki rõõme, mis konkreetselt tähendas seda, et tihti viisid pidustused igasuguse ülemeelikuseni.
Narrirahvas kasutab nädala jooksul ohtralt oma narriõigust tuua esile nii poliitikute möödalaskmisi kui ühiskonna ebakohti. „Halvasti” käitunud poliitikud võivad isegi jõuda narridekohtu ette. Lufthansa selgitab karnevaliajal ettenägelikult arusaamatuste vältimiseks välismaistele turistidele Saksamaa narripoliitikat. Näiteks ei tohiks peo alguspäeval, mida nimetatakse nii mustaks neljapäevaks (schmutzige Donnerstag) kui naiste paastuööks (Weiberfastnacht), mehed siduda ette lipsu, sest agarad karnevalimeeleolust nakatunud eevatütred võivad nende lipsu kääridega pooleks lõigata. Sellele järgnevaid päevi nimetatakse nelkide laupäevaks (Nelkensamstag) ja tulpide pühapäevaks (Tulpensonntag).
Karnevalipidustuste tipphetk on alati Rosenmontag (Roosiesmaspäev), mil tänavatel liiguvad pikad rongkäigud ja narridel on hea võimalus heita halastamatult nalja poliitikute üle – kõik on lubatud. Tänavu oli Düsseldorfis näiteks liidukantsler Angela Merkel kujundatud emisena, kelle rindadest said kosutavat piima kõik eurokriisi põdevad riigid. Kuid narrid polnud unustanud ka seksismidebatti, liberaalide (FDP) poliitiku Rainer Brüderle olid narrid asetanud vaatama ajakirja Stern noorukese reporteri ülisuuri rindasid tema laias dekoltees.
Tähtsat rolli mängivad pidustustel maiustused, rongkäigulised loobivad maiustusi rahva hulka. Eriliselt valmistab see rõõmu muidugi lastele. Nimetus „roosiesmaspäev” tuleneb vanast Roomast, kus inimesed karnevaliajal teineteist väikeste roosidega pildusid. Sellele järgneb kannikese teisipäev (Veilchendienstag).
Kuigi narridel pole kerge pidutsemist lõpetada, siis on järgneval päeval, tuhakolmapäeval (Aschermittwoch) narritamisel lõpp. Linnapead saavad tagasi raekodade võtmed ja võivad jälle asuda oma tööpostidele. Nüüd algab paastuaeg: 40 päeva ehk kuni ülestõusmispühadeni ei tohiks tarbida alkoholi ega liha. Siis öeldakse „carne vale” – ehk hüvasti liha! Joomisest ja pidutsemisest väsinud karnevalirahvas saab nüüd parandada oma pohmellis pead, süües hommikusöögiks soolast heeringat. Ja poliitilised erakonnad tohivad rünnata viimast korda otseste sõnadega oma vastaseid.
Sõna „tuhakolmapäev” tuleneb sellest, et katoliiklikud preestrid joonistasid tuhaga kristlastele risti otsaesisele. See pidi inimestele meenutama, et elu juurde kuulub surm ehk ühel päeval lõpeb kõik. Paastuaeg tähendab ju ka traditsiooniliselt mitte ainult keha, vaid ka hinge puhastust. Paljud inimesed kasutavad paastuaega oma elu üle järele mõtlemiseks, palvetamiseks ja meditatsiooniks.
Aino Siebert
Fotogalerii – Fotod: Aino ja Werner Siebert
