Ta oli alvemas olukorras kui rindemees, kes teab, et vaenlase kuul vai mürsk võib teda iga etk tabada. Seisis, selg sirge ja pea püsti, ja läks sedasi surma.
Ma olen varem õnnistand südame ja sulega neid inimesi, kes emadepäeva mõttega välja tulid ja selle ilusa tähtpäeva üle ilma populaarseks tegid. Aga täna ma ajan ennast kahe kargu najal sirgu ja võtan valvelseisu nende ees, kes esimese tundmatu sõduri aua rajasid ja sinna ausamba püstitasid. See komme läks kah üle ilma laiali. Igal rahval on nisukesi poegi, kelle auda ei ehi ükski rist ega mingi muu märk, aga kes on sellegipoolest ülimat austust väärt. Ja pea igal maal on nende auks ja mälestuseks üks monument kuskil olemas ja seda valvab üks sirge soldat. Kui minust veel rännumeest oleks, siis ma käiks ja otsiks kõik need auad üles, lööks kannad kokku ja annaks kahekortselt au – nimetus auas puhkajale ja aua valvajale.
Aga üks sammas on püstitamata ja auvalveta. See on tundmatu põgeniku ausammas. Seitsekümmend aastat tagasi pages ulk eesti rahvast idast peale trügiva vaenlase eest. Neid pagemisi oli igasuguseid, neist loeme nüid aastapäeva puhul seitungist ja mõtleme tagasi nendele päevadele. Aga keski ei tea, kui palju paate lahkus neljakümne neljanda aasta tormisel sügisel mõnest Eestimaa rannast, aga kunagi ühtegi teise randa ei jõud. Neid läks merepõhja, neid peksis torm vasta Rootsimaa rannakaljusi pilbasteks. Kuskil pole nimekirju ei veesõidukitest ega inimestest, kellel vabale maale pääsemine ei õnnestund.
Keset Läänemerd on raske ausammast püstitada. See sammas peab jääma meie, ellujäänute südamesse.
Kargu Karla
