Jääb imestada, et ehkki kolossaalsest operatsioonist võtsid liitlaste poolel osa peaaegu kolm miljonit meest, 11000 lennukit, üle 5000 laeva ja väiksema paadi, hoiti kogu asja sedavõrd osavalt saladuses, et Saksa ülemjuhatusele tuli rünnak üllatusena. Isegi rannikut kaitsva armeegrupi ülem, kindralfeldmarssal Erwin Rommel, viibis saatuslikul päeval mujal, olles arvamisel, et juuni alguses pole midagi karta. Osalt aitas siin liitlaste täielik ülekaal õhus, nii et Saksa lennukid ei saanud enam teha kaugluuret Inglismaa kohal. Kui siis rünnak Normandia rannikut (koodnimedega Omaha, Utah jt. Beach) tabas, keeldus Hitler alul sinna peajõudusid saatmast, pidades sealset maandumist petterünnakuks ja oodates pealööki hoopis Inglise kanali kitsaimas kohas, Pas de Calais kohal. Kui viimaks selgus karm tõde, oli hilja.
Minul on too suvepäev selgelt meeles. Elasime siis Võrus (mu lapsepõlvekodu Tartus hävis 1941. a sõjatules). Olin peaaegu 16-aastane ja jälgisin huviga maailma sündmusi, nii nagu sakslaste poolt tsenseeritud ajakirjandus seda võimaldas. Viimane püüdis meeleheitlikult tegelikkust varjata, sageli traagikoomiliselt. Nii näiteks sakslaste edu korral vaenlane “löödi paaniliselt taganema”. Kui aga sakslased taganema pidid, siis oli see ainult “eemaldumisliikumine”…
Ametlikust propagandast hoolimata oli aga juba 1944. a kevadel selge, et head pole Eestil loota. Kuna rahval sedalaadi sõjalised elukogemused puudusid, usuti naiivselt, et kindlasti tuleb mingi lahendus, mingi ime, mis Eestit päästab. Seetõttu on arusaadav, miks sakslased väitsid, et “eestlased on parandamatud optimistid”.
Siiski leidus ka targemaid. Ehkki välismaa raadio kuulamine oli tol ajal rangelt keelatud, tehti seda siiski. Nii külastas meid 6. juuni lõuna paiku tuttav naabrimees, kes isale vaikselt sosistas, et Inglismaa raadio andmetel olevat varahommikul toimunud Prantsuse rannikul massiivne invasioon. Too mees tegi asjast õige järelduse ja paar nädalat hiljem lahkus perekond vaikselt Saksamaa suunas. Ka minu isa oli vajalikud sõiduload välja võtnud ja muretsenud isegi kastid, kuhu pakiti paremad riided ja muu vajalik kraam. Ometi, sellega asi piirdus…
Juulis 1944 oli seisund ka idarindel juba kriitiline, ehkki enamus rahvast jäi endiselt rahulikuks. Sellest ajastust olen pikemalt kirjutanud (EPL, 11. jaan. 2007) ja ma ei hakka üksikasju kordama. Olgu vaid mainitud vene lennukite poolt teostatud pommirünnak Võrule ööl vastu 12. augustit. Istusime kogu öö aeda kaevatud kaitsekraavis. Kurjakuulutav oli aga ööpimeduses kõlav käsklus kõrvalhoonesse majutatud Eesti omakaitse üksusele: “Mehed, üles tõusta! Käsk tuli edasiliikumiseks!”
12. augusti hommikul lahkusime ka meie Võrust.
Läbi mitme ohu ja juhuslikke transpordivõimalusi kasutades jõudis meie pere 18. augustil Nõmmele, kus elas mu tädi. Selleks ajaks oli Prantsuse rinde seisund juba lootusetu, sest lisaks pidevale edasitungile Põhja-Prantsusmaal, olid liitlased mõne päeva eest teinud dessandi ka lõunas, Rhone'i jõe suudmes. Üle kuu aja, 18. aug. kuni 22. sept., saime siiski elada Nõmmel. Sealt pääsesime 22. septembri varahommikul üle noatera tulema, sest Punaarmee oli juba Tallinnas sees. Masendav mälestus jäi viimasest ööst, kui Vene lennukid pommitasid Nõmme piirkonda, et tabada põlevate hoonete vahel lõunasse taanduvaid väeosi.
Olgu lõpuks mainitud, et meid päästis mu tädimees, kol. Juhan Vermet, kes oli 2. Piirikaitserügemendi ülem. Ta tuli hommikul meile sõjaväe veoautoga järele. Virtsu ja Kuressaare kaudu jõudsime viimaks Saksamaale. Koos taanduvate eesti vägedega jõudis hiljem Saksamaale ka tädimees, kuid sattus Prantsuse okupatsioonitsooni. Siin andsid Prantsuse võimud ta 1945. a suvel venelastele välja.
Raul Pettai
