Ja nii on kuningliku kase läheduses ilu nii maadligi kui ka taevasse küündimas.
Ent selle sajandi suurim talvetorm, vähemalt Toronto mõõdupuu järgi, tõi mitte lund, vaid vihma ja siis äkilist külma. Siis jääd. Ja jääd. Kõikjale. Sellega kaasnes suurim elektrivoolukatkestus Toronto ajaloos. Linnud ja (inim)loomad suutsid liikuda, saputada sulgedest, varrukatest kiiresti külmuvat vett. Kuid linnametsad, kodused puud, ei saanud. Muuhulgas olevat tulemuseks, et tervenisti 20% Toronto lehiskatusest kas hävis või sai kõvasti kannatada. Toronto, kui südalinna betoontornidest pääseda, on haljas ja kaunis linn. Teatavasti uhkustavad linnaisad, et Toronto on linn, mis asub pargis. Ööpäevaga muutus aga kõik.
Looduse vastu ei saa keegi, olgu rahakott pungil või riigiohjad käes, ei loe. Ning jäätorm tuletas meelde, kuivõrd sõltuvad linlased elektrist. Esivanematel oli asi selge. Talveks valmistati ette. Sahver oli pungil, küttepuud lõhutud ja riidas; kaevust sai vett, loomadele samuti taline toidumoon kõrvale pandud. Elektrit, kuigi teda veel polnud, polnud aga vajagi. Kellel aga suur-Torontos oli kodus küünlaid, taskulampe, patareiraadio, kaminapuid varuks? Vähestel, kui uskuda ajakirjandust.
See hüsteeria, mis Torontos pärast jäätormi tahtis raadiolaineid vallutada (elektrivooluta polnud ju internetti ega televisiooni), pani mitmeti muigama. Samas peab tunnistama, et tänapäeva linlased on kaugelt liiga mugavaks läinud. Meedia tähelepanu oli suunatud inimvajadustele, aga minu arust ülearu. Kui puudub elektrivool ilmastiku tõttu mõni tund, siis lepitakse. Kui see aga venib mitu, mitu päeva – neid ridu kirjutades on ligi 25 000 kodu juba nädal aega pidanud elektrita toime tulema (alul oli neid 300 000) – siis on tendents hakata süüdistama. Otsima märklauda. Arusaadavalt, kui tuba on nagu hundilaut – nagu meilgi oli enne voolu taastamist – ja kui oma hingeauru näed toas, mitte õues, siis tahaks kangesti, et asi saaks lahendatud. Ja selgelt, mida vanem inimene, seda raskem toime tulla, eriti kui elad kohas nagu Ehatare, mis kannatas jõululaupäevani vooluta. (Huvitav vahemärkus: Vana-Andrese kogudus saatis jõululaupäeva-teenistusel oma mõtted ja palved Ehatares külmetavatele, umbes kell kolm. Vool taastati kella kolme paiku. Ütle veel, et palvel pole jõudu.)
Kuid mis sa hing suurlinnas teed? Sõltud täielikult teistest, mitte nagu vanasti talus, kus kõik oli oma teha.
Ei jää muud üle, kui paksem kampsun üll, suusamüts pähe ja öösel mitmekordsete tekkide alla pugeda. Ning kuna oleme aastaajas, kus on kõige lühemad päevad, siis seda halli päevavalgust on jubagi liiga vähe. Lugeda ei saa, telekat vaadata ei saa, elektronkirju kirjutada ei saa… oh õnnetust, kui enesekesksed me oleme.
Kui midagi, siis selle (vaid alanud) sajandi Toronto piirkonna suurima loodusliku katastroofi õppetunniks on see, et oleme liiga mugavaks kujunenud. Ja kärmed teiste silmas pindu nägema, kui enesel palki ei kaegi. Selge, jäätorm tekitas – ja tekitab veelgi, siis kui kevad saabub – kannatamist ja vaeva sadadele tuhandetele. Kuid vastupanuvõime määrab paljutki.
Sestap arvangi, et meie uhke kasekuningas näitab kevadel elumärke. Nii nagu meie rahvas, kelle juured on sügaval, pidanud torme ja tuule kannatama, ja on ikka püsima jäänud, isegi kui talvised iilid ja rajud on teda räsinud, me näilised oksad, ütleks elupuu oksad on ikka haljad. Nii ka meie kõiv, kes minu hinnangul kaotas 35 % oma okstest, ladvast eriti, jääb vist ellu.
Kui aga keegi ajab sõrad vastu, et ehk peabki nii olema? Siis alustaksime ladviku vähendamisega, mürgitaks juuri, milleta puu ei kasvaks. Valik on me kõigi langetada. Tähtis teada siinjuures, et eesti kask elab ka mujal kui Kanadas.
Tõnu Naelapea
