Ah et naabrimees mainis. No siis keski ikke veel loeb. Aga et üllatusi oodatasse, see üllatas. Mina üllatan ennast iga ommuku sellega, et olen veel elus ja sellest mulle täitsa piisab. Aga näe, teistele ei piisa. Siis tuleb midagi välja pigistada sellest peakolust, mis on parajaste tühi nigu mõisa moonaka trepialune. Raske töö vanainimese jaoks. Nimetasin Ärmanile, et kui õige üllataks su naabrimeest sellega, et ei kirjutagi. Ärman jäi ivakeseks ajaks vakka ja siis poetas mokaotsast, et eks see muidugist ole üks võimalus, aga sel juhul vaata, et sind ennast ei üllatata. Ja panigi toru tasakeste ära, mitte kolksuga nigu vihased inimesed teevad.
Olin jälle üksipäini ja akkasin mõtlema, mida Ärman mõtles, kui sedasi ütles. Akkas aegapidi koitma ja kassa tead, irm tuli peale. Et äkiste on minu üllatus nisuke, et Ärmani naabrimees ei pane tähelegi, et üllatust ei ole. Ja naabrimehe naabrimees kah ei pane. Vata kui sinu puudumist ei märgata, siis on sama ea kui sind poleks kunagi oldki. Ja vat seda kah ei taha. Muutkui topi oma tühi trepialune täis, pane sinna kas põhku vai sega sammalt saepuruga, aga miskit peab seal olema.
Tuli meelde üks vana tarkus, et kirjameheks olemine on täpselt nigu taam olemine. Kui sa kogu aeg pead teistele meelde tuletama, et oled, siis sa tegelikult ei ole. Ja olla sa ikke tahad. Nii et kannatage välja, noor sõber Ärman ja su naabrimees ja naabrimehe naabrimees, tuleva nädali ma otsin sellest trepialusest põhust iva välja. Kui just millegi muuga ei üllatata…
Kargu Karla
