Jutt on Vaike Külveti imposantsest raamatust ,,Memoirs of an Exile“, mida Tartu College’is laupäeval, 6. aprillil esitleti. Ka autor viibis isiklikult kohal, kuid vajas huviliste ja oma talendi austajatega suhtlemisel vahendajaid nii visuaalsel kui ka auditiivsel tasandil. Autorit pikemat aega vaevanud Parkinsoni tõbi on talt võtnud nägemise ja kõnevõime, kuid teised meeled on sellevõrra erksamad. Tema hiidlaslik visadus on imetlusväärne. Pole liialdus, et selle raamatu koostamise lõpule viimine on sangaritegu.
Esitluse avas Monika Roose-Kolga, kes tutvustas ennast kui autori häält. Ta andis ülevaate autori tervislikust seisundist, julgustas kokkutulnuid temaga suhtlema ja luges ette raamatu eessõna. Ekraanilt saatis oma videotervituse autori hetkel Riias viibiv õepoeg Marcus Kolga. Pikemalt selgitas raamatu koostamise ja ilmumise tagamaid VEMU peaarhivaar Piret Noorhani.
Eksemplarid majesteetlikust oopusest olid välja pandud lauale tagaseinas – suuremõõtmeline ürik Emmaste kiriku pildiga esikaanel, 434 lehekülge eksiileestluse väärikat ajalugu. Nagu autor lühikeses eessõnas mainib, lähtus ta selle koostamisel kahest peamisest ajendist: jäädvustada oluline osa oma ulatuslikust fotokogust ja jätta tulevastele põlvedele nähtav jälg oma kadunud erudeeritud abikaasast Ilmar Külvetist, kes ise keeldus oma elulugu kirja panemast.
Seejuures ei saa kuidagi öelda, et end kirjas väljendamine talle raskust valmistaks. Kõik vahetekstid, nii napisõnalised kui nad ka ei ole, on loetavuselt ladusad, hõlpsasti mõistetavad ja mis peaasi – üdini ausad.
Sedalaadi elulooraamatuid on avaldanud nii mõnedki. Kõnesoleval üllitisel on aga üks kardinaalne erinevus teistega võrreldes. Kui valdav enamus kirjeldab oma elu tegemisi ja toimetamisi sõnades ja täiendab öeldut illustreerivate fotodega, siis Vaike talitab vastupidiselt: räägib piltide keeles ja lisab kirjasõna täpselt nii palju kui üldpildi parema mõistmise huvides vajalik. Seejuures ei saa kuidagi öelda, et end kirjas väljendamine talle raskust valmistaks. Kõik vahetekstid, nii napisõnalised kui nad ka ei ole, on loetavuselt ladusad, hõlpsasti mõistetavad ja mis peaasi – üdini ausad.
Et raamat on mõeldud eeskätt oma sugulastele ja sõpradele, teiseks raamatukogudele ja arhiividele, siis on mõistetav, et tekstid on läbinisti ingliskeelsed. On oluline, et kõik, ka noorem põlvkond, öeldust osa saavad.
Hulgalise fotomaterjali kuhjumisega kaasneb oht muutuda tüütavalt üksluiseks. Autor suudab seda meisterlikult vältida. Fotod on piinliku hoolikusega valitud, selgitavate allkirjadega varustatud, süstemaatiliselt järjestatud, peatükkidesse jagatuna loogiliselt lahterdatud. Raamatu sirvija avastab pea, et piltideseeria jutustab oma lugu. Kui kuskil tekibki takerdav tühik, siis ulatab kirjasõna oma abistava käe ja annab uue teeotsa kätte.
Autor alustab Hiiumaalt, oma lapsepõlvekodust ja vanematest. Järgnevad seitse Rootsi-aastat ja üksteist Toronto-aastat gaidluse, rahvatantsu ja rütmilise võimlemisega. Abiellumine Ilmariga viib ta peatselt kolmekümneks aastaks USA-sse, mis tähendab kohtumisi paljude huvitavate inimestega erinevatest valdkondadest. Koos abikaasaga on nad palju reisinud, külastanud nii mitmeid kaugeid eksootilisi maid kui ka Eestit. Naasmine Torontosse tõstab ka uuesti fookusse oma suguseltsi, perekondlikud sidemed on tugevad.
Ühiste huvide positiivset mõju ei tohi alahinnata. Vaike avameelne ja pihtimuslik kirjeldus nende probleemidega võitlemisel lõpeb lihtsa tõdemusega, et tal oli Ilmariga hea abielu. Omnia vincit amor!
Nende ridade kirjutaja jaoks on selles mahukas teoses kaks mõjuvalt hingekeeli puudutavat lehekülge, mis on pühendatud abielule Ilmariga. Suhe endast kuusteist aastat vanema lahutatud mehega kannab juba eos nurjumise vesimärki. Mehe süvenev alkoholilembus, mis areneb sõltuvuseks, kipub seda protsessi kiirendama. Igal rahal on aga kaks poolt. Ühiste huvide positiivset mõju ei tohi alahinnata. Vaike avameelne ja pihtimuslik kirjeldus nende probleemidega võitlemisel lõpeb lihtsa tõdemusega, et tal oli Ilmariga hea abielu. Omnia vincit amor!
Laud tagaseinas tühjenes kiiresti. Nagu tiitellehelt näha, on Vaikel olnud koostamisel tublisid abilisi. Aga kaptenisillal seisab vapper hiiu tüdruk ise ja juhib oma laeva õigesse sadamasse. Ei saa kuidagi lõpetada muutumata isiklikuks, autori avameelsus on nakkav. Olen autorit tundnud üle kuuekümne aasta, kuid kogu meie tutvuse aja esikus seisnud. Tänan tuppa kutsumast, Vaike!
