
Päikseline ilm oli helde nii tööde tegemiseks, looduse nautimiseks kui ka putukate söötmiseks. Erakordselt pikaldane kuiv ilm välistas igasuguse tulesüütamise; juba maantee nr 11 ääres ja Port Sydney uue tuletõrjejaama ees oli tulekahju võimalust ennustava sildi nool lõpuni (ekstreemsuseni) suunatud. Nii jäid lammutatud tantsulava tükid põletamata. Jah, järveäärse lõkkeplatsi legendaarne tantsulava oli lõpuks nii mitme ohtliku puumädakohaga, et laudu asendada olnuks mõttetu. Õnneks ei salli loodus tõepoolest tühja kohta ja juba mitmeid aastaid on Lembitu külas asuv A-raam (mis omakorda inspireeritud Montreali Lättemäe sarnasest ehitisest), hoolitsenud tantsijate vajaduste eest. Seal saab iga ilmaga Kaera Jaani või rivitantsu (line dancing) harrastada.
Lisaks metsümiseja ninale, mis aeg-ajalt värisevalt koopasuust paistis, turritasid mitmes paigas maa alt välja justkui usside pead
— mitmesugused uued äravoolutorud, mille tarvis noored said kraavikaevamist harjutada. Hellakesed näitasid üles vaprust oma laagriplatsi lähedal asuva pesuhoone seinu lammutades. See paik on väga niiske ja sääskederohke, niiskuse tõestuseks kasvab seal palju elupuid (ladina Thuja, Arborvitae, Tree of Life, ka Northern White Cedar, kuigi viimane levinud nimi on eksitav, sest see pole tõeline seeder.) Sääskede tõttu oli töö väga kiire, aga ka korralik. Silmapilkselt olid üleval uued vineerist seinad. Ja töötegijaist polnud enam jälgegi. Samamoodi olid hundud käinud ja päkapikukiirusega (salaja) jõudnud nende all-laagri platsi uue lipumasti tarvis nulu (balsam kuuse) ära laasida ja koorida.
Raudhabe, hallhabe, tärkav habe

Küsisin ühelt tööde eestvedajalt Robert Kivilt, kas kõik, mida loodeti talgutel korda saata sai tehtud? Ja äkki lisa ka? Robert vastas: “Võib vabalt seda öelda. Nagu Tallinna ehitamine, töö ei saa seal kunagi valmis, aga Kotkajärve on nüüd suve hooajaks valmis.”
Hall habe ei ole ainus viis äratundmaks kauaaegset Kotkajärve sõpra, aga see on hea vihje. Seekordsetel talgutel oli vähemalt neli sellist vanema kaadri meest: Margus Tae, Asko Kütti, Arvo Medri (väga suur habe) ja Mihkel Lõugas (habe puudus). Selgus, et Mihkel oli 1953. a esimeste vanemskautide seas, kes kirvetäkkemärke pidi otsis teed Anton Õunapuu väljakusse löödud vaia poole. Esimeste isiklike ohvrite seas oli kolm tema auto summutajat (ka summuti, ingl. muffler), mis tolleaegse Eesti teele maha jäid. Aga Kotkajärvel kohtas ta ka oma elu kalliskivi, kellega 50 aastat õnnelikus abielus oldud. Tolleaegsetest vanemskautidest leidis 2/3 oma tulevased abikaasad Kotkajärvelt, julges väita Mihkel.

Kadunud on paljud endised suure töö jäljed: ehitised ja platsid. Kadunud on ka lugemata palju inimesi, kes seda metsa armastasid, noortele sealviibimise- ja õpivõimalusi rajasid ning oma lapsi seal julgeteks ja tragideks kasvatasid. Nende head teod suunavad meid tänagi, sest metsas on nende olemasolu igavesti tajutav. Tänavuse helerohelise lehisvõlvi all olid pidevalt meeles hiljuti lahkunud skautmasterid, läbi ja lõhki Kotkajärve hinged Jaan Lepp ja Harold Kivi. Ja liiga vara lahkunud tubli eesti ema Tiina Madissoo-Voitk, kes viimase kümnendi jooksul vihtus naerulsui laagriköögis abistada ja jõudis seal ka pereemana vägesid juhatada. Täname kogu südamest, ka tulevaste laste nimel.
Riina Kindlam
Fotogalerii – Fotod Riina Kindlam