Istanbulis kohtuvad asendajad, mitte otsustajad
Mai keskpaiku toimuvad Türgis, Istanbulis, esimest korda kolme aasta jooksul otsesed rahukõnelused Ukraina ja Venemaa vahel. Paraku mitte presidentide tasemel. Zelenskõi on küll kohal Türgi pealinnas Ankaras, aga mitte Istanbulis, samas kui Putin – nagu tavaliselt – hoiab ennast eemal, saates kohale tehnokraatidest koosneva delegatsiooni.
Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on öelnud otse: „Me kõik teame, kes Venemaal otsuseid teeb.“ See lause viitab Putini autokraatlikule juhtimisstiilile ja annab mõista, et rahu ei ole võimalik saavutada ilma tema isikliku osaluseta.
Ka USA president Donald Trump, kes naaseb samal ajal mitmepäevaselt visiidilt Lähis-Idas, ütles, et oleks valmis kohtuma Putiniga, kui see tooks kaasa reaalse läbimurde. Tema enda sõnul: „Midagi ei juhtu enne, kui mina ja Putin maha istume.“ Samas on Trumpi kannatus Putiniga nähtavalt katkemas.
Trumpi vaimne ärkamine?
Kui varem võis tunduda, et Trump on Putini kavaldamisest lummatud, siis nüüd on olukord muutumas. USA välisminister Marco Rubio on kinnitanud, et Ameerika toetab kõnelusi seni, kuni rahu on saavutatav, kuid ootused on madalad. Venemaa on saatnud Istanbuli madalama taseme delegatsiooni, mille eesotsas on Putini nõunik Vladimir Medinski – mees, keda tuntakse pigem rahvusliku ajalookäsitluse kui diplomaatilise tulemuslikkuse poolest.
Ka Marco Rubio sõnul ei ole märgata, et Moskva suhtuks rahuläbirääkimistesse tõsiselt. Zelenskõi ise nimetas Venemaa delegatsiooni „dekoratiivseks“. USA on küll saatnud Istanbuli esindajad Steve Witkoffi ja Keith Kelloggi, kuid Trumpi kohalolekut ei ole. Putini vastus Trumpi valmisolekule kohtuda oli ebamäärane: „Praegu on vara öelda, millist osalust vaja on.“
Endine USA suursaadik Ukrainas William B. Taylor märkis hiljutises intervjuus, et „Trumpi kannatus on katkemas ja see võib Putinile kalliks maksma minna.“
Samas ei saa mööda vaadata Trumpi meeskonnast tulnud signaalidest. Rubio, asepresident Vance ja mitmed teised kõrged ametnikud on väljendanud avalikku frustratsiooni Putini suhtes. Endine USA suursaadik Ukrainas William B. Taylor märkis hiljutises intervjuus, et „Trumpi kannatus on katkemas ja see võib Putinile kalliks maksma minna.“
Mäng muutub: Venemaa strateegia ja lääne reaktsioon
Putin on ainult viivitanud. Kõnelused 2022. aasta märtsis Valgevenes ja Türgis kukkusid läbi, sest Putin ei olnud valmis kompromissideks. Nüüd, kolm aastat hiljem, on Venemaa taas laua taha tulnud – kuid ilma igasuguse reaalse mandaadita.
Vene delegatsiooni kuuluvad lisaks Medinskile ka kaitseministri asetäitja Aleksandr Fomin ja pealuure juht Igor Kostjukov. Viimane on USA ja Euroopa sanktsioonide all, kuid osaleb siiski läbirääkimistel. See räägib ennekõike sellest, kui sügavalt Kremli julgeolekupaatoses on rahukõneluste juhtimine.
Samas on Ukraina selgelt välja öelnud, et nad sooviksid rahu. Zelenskõi on valmis kohtuma ainult Putiniga isiklikult. Ukrainlaste juhtide sõnum on lihtne: kui Venemaa soovib tõesti rahu, peab selle taga olema riigipea isiklik otsus, mitte juriidiline lalin ega ajalooõpikute autorite loosungid.
NATO ja Türgi roll: diplomaatiline palli põrgatamine
Türgi välisminister Hakan Fidan vihjas võimalusele, et arutelud võivad kujuneda ka neljapoolseks: Ukraina, Venemaa, Türgi ja USA. Kuid see sõltub paljuski sellest, kas USA otsustab ametlikult laua taha tulla. Seni on USA esindajad kohal pigem „vaatlejatena“.
NATO peasekretär Mark Rutte on öelnud: „Pall on nüüd selgelt Venemaa väravas.“ Ta tunnustas Ukrainat valmisoleku eest dialoogiks ning USAd keskendumise eest rahu saavutamisele. Kuid nagu Leedu suursaadik Linas Linkevičius märkis: „Ei saa rääkida rahust, kui ei räägita Venemaa vastutusest ja Ukraina huvidest.“
Trumpi pragmaatika versus Putini viivitusstrateegia
Vaatamata Trumpi mõnedele kaootilistele või isegi vastuolulistele väljaütlemistele paistab tema administratsiooni joon selles küsimuses selginevat. Trump soovib rahu. Kuid Putin venitab ja viivitab – ta ei soovi rahu, vaid ajavõitu.
USA presidendi diplomaatiline lähenemine on paljuski „tehingupõhine“, mitte „strateegiline“. Endine suursaadik Taylor sõnastas seda täpselt: „Mitte strateegia ega kaos, vaid tehingud.“ See võib töötada äris, aga kas töötab see geopoliitikas? Trump on teinud ettepanekuid, mida paljud Ukraina toetajad ootavad: sanktsioonide tugevdamine ja relvaabi suurendamine. Seni on need vaid ideed. Kuid kui Putin jätkab kohtumistest keeldumist, võib Trump olla sunnitud tegudeks.
Lõppmäng: kas Putin kaotab abilise?
Putinile on Trump seni olnud pigem kasulik partner. Mitte tingimata liitlane, vaid instrument. Kuid igal instrumendil on kulumispiir. Kui Trump avalikult asub Ukraina poolele ja tõstab survet Venemaale, võib see murda Kremli lootuse, et lääs tüdineb sõjast.
Ukraina presidendi kantseleiülem Andri Jermak on öelnud: „Moskva ei soovi rahu ega ole tõsisteks läbirääkimisteks valmis.“ Sama kinnitab ka välisminister Andri Sybiha, kes kohtus Rubio ja teiste NATO esindajatega Antalyas. Tema sõnul on Ukraina valmis kõigiks formaatidest, peaasi et see viiks tulemusteni.
Tegeliku rahu toob ainult see, kui Putini bluff kaotab mõju ja Trump – ehkki hilja – lõpuks mõistab, et „sõprus“ sellise diktaatoriga on mitte ainult ohtlik, vaid ka mõttetu.
Praegu ei ole rahukõnelused Istanbulis enamat kui poliitiline etendus. Tegeliku rahu toob ainult see, kui Putini bluff kaotab mõju ja Trump – ehkki hilja – lõpuks mõistab, et „sõprus“ sellise diktaatoriga on mitte ainult ohtlik, vaid ka mõttetu.
Eesti seisukohast
Eestile, nagu kogu Ida-Euroopale, on oluline, et USA ei eksiks illusioonidesse. Kui Trump suudab lõpuks eemalduda oma senisest Putini-naivismist ja koondada lääneriigid jõulisele survele, võiks sellest sündida mitte ainult Ukrainale, vaid kogu Euroopa julgeolekule uus, selgem ajajärk.
Aga kui Trump taas eksib, lootes, et ta saab Putiniga „läbi rääkida suure tehingu“, võib see osutuda saatuslikuks. Mitte ainult Ukrainale, vaid ka meile. Vajame Putini, Eesti kõige ohtlikuma vaenlase eemal hoidmiseks rohkemat kui Narva jõge.
