Märgiti ka teist aastapäeva, mitmete sadade poolt, samas paigas neli tundi hiljem. Ka seal osalesid eestlased. Oli möödunud sada kuus aastat Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest, kaks aastat Venemaa alatust kallaletungist Ukrainale, agressorina sõda alustades.
Rahvusvaheliselt reageeriti teisele aastapäevale. Kanada peaminister tegi üllatusvisiidi Kiievisse. Ungari valitsus teatas, et on lõpuks nõustunud toetama Rootsi NATO kaitsealliansi kandidatuuriga. Olles viimane riik, tänu populistist peaminister Viktor Orbanile, kes millegipärast oli algselt rootslaste vastu. Ning NATO peasekretär Jens Stoltenberg pidas lühikese kõne, lausudes, et küsimuseks ei ole mitte kas Ukraina pääseb NATO liikmeks, vaid kuna.
Kujutage ette pilti, kui pärast kõiki külma sõja pingeid, pärast N. Liidu kokkuvarisemist ja demokraatia, vabaduse taastamise järgselt endistes anastatud riikides, et Eesti poleks demonstreerinud võimet astuda NATOsse, vastu võetud.
Kujutage ette Euroopat täna, kui poleks NATOt. Kaitsalliansi vajadust. Kui poleks saanud selgeks, kui tõsiselt Stalin tüssas nii Roosevelti kui Churchilli. Esimest märksa rohkem. Kujutage ette pilti, kui pärast kõiki külma sõja pingeid, pärast N. Liidu kokkuvarisemist ja demokraatia, vabaduse taastamise järgselt endistes anastatud riikides, et Eesti poleks demonstreerinud võimet astuda NATOsse, vastu võetud.
Et NATO vajab iga liikme nõusolekut kandidatuuri puhul, siis pidi Soome pärast Ukrainale kallaletungi liiga kaua ootama, närviliselt, enne NATOsse astumist. Seda kõike vaid ühe megalomaani, Türgi presidendi tõttu. Ungari populistlik peaminister viivitas omakorda Rootsi toetamist. Ühelgi riigil ei tohiks olla sellist ebaproportsionaalset mõju.
Justin Trudeau külastas pärast Kiievit Varssavit. Mis pidi talle piinlik olema. Poola toetab kõige suurema protsendiga, 3,9% oma sisemajanduslikust kogutoodangust (GDP) NATOt. USA on järgmine, 3,5%-ga. Kanada on kaua olnud allpool nõutud 2% künnist, mulluses eelarves suunati vaid 1,36% Brüsselisse. Umbes kolmandik Poola panusest. Häbiplekiks liberaalidele.
Rootsi tugev sõjaline ja tehnoloogiline võimekus lisab palju NATOle. Kaitsespetsialistide arvates oleks nüüd eriti Läänemere teatris ülekaal õhus ja merel.
24. veebruar on meie skautlikule/gaidlikule noorusele, järelkasvule nüüd igaveseks seotud mitte ainult õnne ja rõõmuga, et meil on armas, vaba isamaa, aga ka teadmisega, mida vene karu võib, rahu ajal provokatsioonita kurjusega alustada. Vajalik õppetund, ajalugu kordub isegi, kui oleme selleks ette valmistanud.
