Võitjaks, kui seda terminit saab tarvitada, osutus Rio de Janeiro. Kui juba asjad praegu hullud on, mis saab siis, kui järgmise olümpia sportlased, reporterid, pealtvaatjad sinna jõuavad?
Mitte kellelegi üllatuseks leiti Toronto liikluse kannatavat ummikute all (kohalikus keeles gridlock). Hämmastav aga oli see, et Toronto liiklus olevat umbsem kui näiteks New Yorgis või Chicagos. Põhja-Ameerikas üheksandal kohal. Kanada meistriks Toronto ei saanud, selleks sai Vancouver.
Saan ise kinnitada, kuivõrd sant on olukord. Tavaliselt päeval linna või läbi linna autoga ei sõida; ühistransport pole neil tundidel, mis pole tipptunnid, kõige hullem. Päev pärast TomTomi raporti avaldamist oli mul tarvis autoga Don Millsist Etobicoke'sse sõita. Hiljem Google'i kaarditeenistusest kontrollides oli retk 24 kilomeetrit pikk. Sõidu kestvuseks aga oli tund ja kolmveerand! Selle ajaga oleks olnud juba Muskokas, kümme korda kaugemale sõitnud. Tagasisõit, mis oli samuti väljaspool tipptunniaega, kestis isegi kauem – peaaegu kaks tundi.
Sellist olukorda pole enne kogenud. Teadagi on osa süüst igasuvistel teedeparandustel. Aga istusin Lakeshore'il – kuna teadsin, et Gardineri magistraalil toimub remont, rajad vähendatud – autos liikumatult peaaegu tunni. Ei teadnud, et seal on ka teeparandus. Mida linnaisad mõtlesid, kahte olulist kiiremat teed, mis paralleelselt idast läände liiguvad, samal ajal parandada? Tihti oli nii, et valgusfoor muutus kolm korda roheliseks, ükski auto ei liikunud läbi. Polnud kohta, kuhu minna, sest neljast rajast sai üks… Autode arv enne ummikut ei olnud sugugi suur – tavaline õhtune liiklus.
Praegu on tänu kodupiirkonna olulisemale teele, Eglintonile, LRT ühistranspordi ehitamisele, ka seal vaid üks rada mõlemas suunas avatud. Kuna Eglintonil liiguvad seitsme eri bussiliini sõidukid, mis peatuvad, et reisijaid peale võtta või välja lasta, siis autojuhil on jalg pigem piduril kui gaasil. Ühel hiljutisel bussisõidul Eglintoni metroojaamast koju kulus kümme minutit, et sõita kilomeetri.
Süüdi on mitte ainult linna tohutu kasv, ühistranspordi mured (tipptunnil ei pääse metroole tihti kuni kolmanda rongini, ja siis astud kilukarpi), aga ka linna omapärane geograafia. Nimelt on linnas arvukalt ürgorge, jõgesid ning ojasid. Vaid suurteedel on sillad, mis lubavad idast läände liikuda või muidu põiki. Need ürgorud on looduslikult kaunid ja lubavad suurlinnas rohelusse pääseda, aga liikluse huvides on nad suureks takistuseks.
Lakeshore'il oli pea igas autos vaid juht. Mitmeti on arusaadav autoga sõitmine, selle asemel, et aegunud ja ülekoormatud ühistranspordiga liikuda. Saad mugava istekoha, ei pea rüselema, kuulama teiste inimeste mobiilvestlusi, vältima kellegi seljakotiga vastu vahtimist saamist, ja muidugi on liiklusummikus autos tujuparandamiseks raadio või CD kuulamise võimalus. Tihti pole aga valikut. Ei tea, mitu korda olen TTC-l pidanud kas bussi ootama või metrool mingi rikke tõttu jaamas liikumatult olnud, et edasi pääseda. Tavaliselt toimuvad sellised nöögid, kui on kella peale minek. Siis on närvid krussis küll, isegi kui on varakult teele asutud.
Majandusteadlased on leidnud, et liiklusummikud tähendavat Torontole $6 miljardist aastakahjumit. Inimeste tööefektiivsus langeb, on võimatu ennustada ajaliselt midagi. Kui olin esmalt roolis, oleks Etobicoke's olnud 25 minutiga. Nüüd läheb tund ja 20 minutit kauem.
Toronto on 2015 Pan-Am mängude asupaigaks. Kas seda tarvis oli, ei tea, usun, et majanduslik kaotus, mis siis liiklusummikutest järgneb, saab olema märksa suurem kui turismitulu, rääkimata kohalike pingete ja stressi markantsest kasvust. Ehk on Toronto siis TomTomi indeksis Rio de Janeiroga võrdne?
Ma ei ole nii mugav inimene kui mõni teine: käin pigem jalgsi, olen isegi Vana-Andrese kirikusse kõmpinud pooleteise tunniga, et vältida pingeid. Viisakas tervis ja keskealisuse tõelisuse tunnistamine lubab veel seda. Ühistransporti kasutan pea eranditult, kui pean all-linna minema. Auto on luksus, aga vahel, kui on midagi vaja kusagile viia, asendamatu liiklusvahend. Toronto liikluses on ka süüdi autode arv. Ent kui juba New Yorgis on parem liiklus, siis on siin midagi viltu. Kas linnaisad suudavad seda närvesöövat küsimust lahendada, on kaheldav.
Tõnu Naelapea
