Üks esimesi metsavendade teema ajaloolisi käsitlusi ilmus Mart Laarilt pealkirja all ,,Metsavennad. Sõda metsas“ (1993), inglise keeles aasta varem! (1992) Tiina Etsi tõlkes ,,War in the Woods. Estonia's Struggle for Survival 1944-1956“, millele kirjutas eessõna tollane ajalehe Meie Elu peatoimetaja dr Tönu Parming.
Kui valdavalt on räägitud metsavendadest kui relvastatud vastupanuvõitlejatest ja metsavendlusest kui vastupanuvõitlusest, siis ei saa ega tohi unustada, et paljud metsa kaitsvasse varju läinud olid tavalised inimesed, kes olid kas mingil ajal värvatud saksa sõjaväkke või proovisid mobilisatsioonist hoiduda või olid võõrvõimu võimalike karistustegude hirmus, nad polnud kurjategijad, vaid soovisid lihtsalt ellu jääda. Samuti oli metsavendade hulgas naisi.
Eesti viimaseks metsavennaks peetakse August Sabbet (1. IX 1909 – 28. IX 1978) – meest, kes langes Paidra ja Leevi küla lähedal arreteerimiskatsel, uputades end Võhandu jõkke. Nii väidab Vikipeedia. Et metsavendade ja nende saatuse lugude uurimine pole lõppenud ja et veel tuleb välja uut informatsiooni näitab seegi, et veel üsna hiljuti – 2022. aastal – avastati Harju- ja Järvamaa piirilt, Käpa järve lähedalt seni teadmata metsavenna punker, milles lisaks esemelistele leidudele olid ka inimsäilmed. Selle kohta ilmus arheoloog Mauri Kiudsoolt ajalehes “Eesti Ekspress“ # 32 (1809) 7.08.2024 pikem artikkel peakirjaga ,,Unikaalsest metsavenna punkrist leitud surnu isik on siiani saladus“.
Lugusid metsavendadest ja vastupanuvõitlusest hoiavad lisaks suuliselt jutustatuna või raamatutes-artiklites kirjapandud tekstidena elus ka laulud. Seda osa on juba aastaid väga põhjalikult uurinud ja edasi andnud ansambel Untsakad, kellelt on ilmunud ka kaks CD-plaati metsavendade lauludega. Augustikuu alguses aga sai teoks Untsakate ,,metsavendade-tuur“, kontserdid pealkirja all ,,Ai-tsihh, ai-tsahh“, mis viisid laulud kindlatesse metsavendadega seotud paikadesse. Ansambli Untsakad liige ja üks tuuri korraldaja Jaanus Jantson ütles, et sarnase kontserdi mõte tuli juba paar aastat tagasi. Neljas erilises ja täiesti eriilmelises kohas kõneleti meestest ja naistest, kes seal 80 aasta eest vaba Eestit südames kandsid ja selle eest olid valmis elu andma.
Esimene kontsert toimus Pärnumaal Pikavere vanas vallamajas, mis seostub Mihkli ja Koonga kandis tegutsenud Saaremaalt pärit legendaarse Hirmus-Antsuga (Ants Kaljurand, 20.X 1917 – 13.III 1951).
Haldi Välimäe delikaatses, ilma saateta esituses kõlas avaloona ,,Metsavendade laul“ (Ai-tsihh, ai-tsahh) väga mõjuvalt ja tõi nii mõnelegi kuulajaist pisara silmanurka. Aga kahe tunni jooksul kõlasid ka paljud teised tuntud ja vähemtuntud palad, teiste hulgas ,,Öö pime“, ,,Eerika“, ,,Sõduri unistus“, ,,Eesti leegionäride laul“, soomepoiste hümn ,,Teid me tervitame kodumaa metsad“ ja mitmed teised. Just selleks kontsertseeriaks oli Untsakatel valminud ka laulik ,,Metsavendade laulud“, nii et soovijad said julgelt kaasa laulda. Samuti on trükises ära toodud kontserdipaikades paiknenud metsavendade punkrite ja nendes varjunute lugu. Pikavere vanas vallamajas rääkis ajaloolane Mati Mandel Hirmus-Antsuga seotud lugusid.
Ülejäänud kolm kontserti toimusid endiste punkrite asukohtades – Põrgupõhjal Vigala lähistel, kus asus ka Relvastatud Võitluse Liidu staap (punkri rekonstruktsioon avati 2015), Ennuksemäel Viljandimaal (punker taastatud ja avatud külastajatele a. 2021) ja Nursi külas Lükka lahingu paigas (Luhasoosse ehitasid kohalikud inimesed koos kaitseliitlaste abiga punkri koopia, mis avati 2014). Huvi kontsertide vastu oli suur. Jaanus Jantsoni sõnul ei peljatud jalavaeva ega ebamugavusi, et tulla metsavendade punkrite asukohtadesse. Elavale ajaloole olid kaasa elamas erinevad põlvkonnad. Traagilised sõjasündmused 80 aastat tagasi on ühel või teisel moel mõjutanud pea igat eesti peret ning sündmused tänases muutlikus maailmas on tekitanud ärevust. On tänuväärne, et Untsakad hoiavad meie metsavendade lauludega, milles kajastuvad armastus kodu, Eesti ja lähedaste vastu ning vastuhakk igasugusele võõrvõimule, ajalugu elavana.
