Eriti suur arv sõdureid langes Dieppe'i rannalahingus vangi. Dieppe on Kanada sõjajaloos olulisemaid verstaposte. Turmtule all amfiibpaatidelt randa sumades said ülekaaluka vastase vastu võideldes siiski tuhanded mehed maale, võitlema saksa vägede vastu. Aastaid kestnud sõja jooksul oli mahalastud lendureid arvukalt, ka mereväelasi, keda põhjalastud laevadest päästeti, ainult selleks, et STALAGidesse aastateks minna.
Greenfieldi teos põhineb intervjuudel, mälestustel ja arhiivmaterjalidel. Väga inimlikuks teeb lähenemine indiviidi taustal. Nii saab lugeja jälgida erinevates lühipeatükkides nimeliselt vaimulikku, sõdurit, mereväelast, lendurit, kuidas nad vastu pidasid, kes üritas põgeneda, kuidas neid sunniti pikkadele marssidele ühest vangilaagrist teise (eriti sõja lõpuaastal, kui venelane lähenes).
Eesti lugejale ehk olulisem osa nende vintsustuste lugemisel on kirjeldused, kuivõrd toored olid sakslased vangivalvuritena. SS-mehed kuritarvitasid võimu, eirates Genfi konventsiooni sõjavangide õiguste rikkumistega. Kas näljutamistega, sundmarssidega, riiete eemaldamisega, peksmistega, Greenfieldi järgi oli neid juhtumeid arvukalt, igapäevaselt. Rääkimata juhuslikestest mahalaskmistest – kui marssides langesid rivist välja, siis kuul pähe. Mitmed raamatus esinevad isikulood lõppesid paraku vangilaagris surmaga, eriti Buchenwaldi kontsentratsioonilaagris, kuhu mitmed kanadalased sattusid, jagades seda õudust mustlaste, juutide, venelaste, homoseksualistide ja tavakurjategijatega. (Buchenwaldi laagriülema abikaasa, muide, kogus jälke mementosid, nagu inimnahka, pealuid, jms.)
Kuid ka venelased olid jõhkrad, eirates samuti Genfi. Raamatut lugedes on raske ütelda, kumb kahe totalitaarriigi vangivalvuritest oli hullem – kas Fritz või Ivan. Kuigi Kanada ja Nõukogude Liit olid teoreetiliselt sõjas liitlased, kui sovjeedid saksa vangilaagrid vallutasid, ei läinud neile kodakondsus korda. Kui juba okastraadi taga, siis olid riigita, õigusteta. Ei mingit vabastamist venelaste poolt, selle sammu astusid vaid hiljem inglased ja ameeriklased.
Inglise keele rõhutamine tuli unustatud Kanada sõdurile vaid kasuks. Paljud pääsesid suvalisest mahalaskmisest vaid tänu sellele, et nad ütlesid englisch, angliski SS- või NKVD- mehele. Kuigi ülekuulamisi oli Greenfieldi järgi armetult vähe, sai Kanada päritolu esile tuues paljudest piinadest pääseda.
Pean seda teost tänavu loetust esikolmikusse kuuluvaks. (Teised kaks, kui lugejal huvi, väärt lektüürid mõlemad, on Tiit Made Valitsejate vastu ja äsja Toronto Central valimispiirkonnas Ottawasse valitud Chrysta Freelandi Plutocrats.)
Raamatu suureks vooruseks on mitte ainult isikule keskenduvad peatükid, vaid ka põhjalik andmebaas, iga vihje kinnitatud konkreetselt. Tegemist on üliprofesionaalse ajalooraamatuga, mida saab mitmeti lugeda. Fakte kinnitades, vangielu jälgides saame unustatud sõdurite saatusest põhjaliku pildi. See raamat jääb kauaks kummitama ja need lugejad, kes inglise keelt hästi valdavad, leiavad siit kindlasti palju uut, mida varem ajaloo valgete laikude tõttu pole avalikustatud. Soovitan soojalt Greenfieldi teost kas raamatukogu riiulilt või poeletilt otsida.
Tõnu Naelapea
