Otsus kirjutada muusikat kõigile 88-le tähekogule meeldis väga rahvaluuleteadlasele Mikk Sarvele, kellest sai Urmase loominguline partner. Nende esimene tähistaeva-kontsert toimus sealsamas Hopneri Majas 31 aastat tagasi (aastal 1987). Mikk Sarv jutustas rahvapärimuslugusid meil nähtavast universumist ja Urmas mängis sinna juurde klaveripalu oma esimesest tähistaevatsüklist „Põhjataevas“. Kõige taustal kõrgusid tollal üliharuldased kosmilised teleskoobifotod, mis helilooja oli saanud paljundada Endel Lippmaa Küberneetikainstituudi raamatukogus.
Laupäevasel kontserdil 7. aprillil sai üks vägev loomingukaar lõpule viidud. Paraku tuli Urmasel mängida oma sõbra Mikk Sarve mälestuseks ja seekord ise mängimise vahele taevamüüte jutustada. Tähistaeva tsükkel „Põhja polaartaevas“ tervikuna on pühendatud helilooja „ihupianistile“ Lauri Väinmaale, kes esitab selle sügisesel rahvusvahelisel Klaverifestivalil 8. oktoobril Estonia kontserdisaalis.
Urmas Sisask on kogu aeg kirjutanud heakõlalist muusikat, mis tema loomingutee algul mõjus paljudele veidi vanamoodsalt. Oli ju tollal moes dissonantsidest tulvil intellektuaalne muusika. Urmas ei lasknud end moevooludest häirida ja jätkas tasapisi oma „voolusängis“. Sellele aitas kaasa ka ta elukoht – pärast konservatooriumi lõpetamist suunati värskelt diplomeeritud helilooja tööle Jäneda küla kultuurimajja, mis asus vanas mõisahoones. Urmase ja ta koorijuhist abikaasa Eve Sisaski käe all alustasid seal tööd mitmed koorid. Ja mis kõige olulisem – linnakära ahvatlustest kaugel, metsade taga, jäi tal aega oma kätega luua Jäneda muusikaline tähetorn, kus ta on kokku andnud ligi poolteist tuhat kontserti. Samas juurde seletades, kuidas toimib tema „universumi klaviatuur“ ning missugustel printsiipidel ta oma muusikat loob. Eriti põnev oli see, kuidas ta planeetide sideeriliste tiirlemiste abil arvutas välja heliread, millest hiljem sai teada, et need on jaapani pentatoonika põhilaadid.
Eesti iseseisvuse taastamise järel tuli maailm juba ise Urmase juurde Jänedale. Olin talle kord tõlgiks BBC klassikaraadio jaoks tehtavale saatele. Väljas oli äge lumetuisk, Urmas istus pianiino taga, toimetaja pani oma tehnikat üles. Äkki helises raadiotoimetaja mobiil. Ilmselt küsiti ta käest, kus ta praegu on, sest tema vastus ei unune mul kunagi. „I am in the middle of nowhere.“ Mõnes mõttes oligi see sellele sümpaatsele toimetajale julgustükk kolistada läbi lumetuisu mu vana Žiguli-loksuga läbi metsade talle tundmatusse kolkakülla. Ajal, kui meil veel nõukogude sõjamasinad kohal olid. Tänaseks on Jäneda tundmatuseni muutunud nagu kogu meie väike saja-aastane riigike.
Viimased kümme aastat on Urmas Sisask elanud Soomes. Tema loomingu austajatele tõi helilooja rõõmuteate – ta kolib tagasi Eestisse ning hakkab jälle Jäneda muusikalises tähetornis kontserte andma, millist traditsiooni on vahepeal aidanud elus hoida ta pianistist tütar Tiiu Sisask.
Sirje Vihma-Normet, Tallinn