Autor algab esimestest mälupiltidest, õieti pisut varemgi, ja lõpetab 27. eluaastasse astumisega, mil ta hakkab looma oma perekonda. Edaspidise osas jätab ukse avali. Kes teab…
Lapse ja nooruki rännutee geograafilisse jaotusse mahuvad Eesti, Saksamaa, Maroko ja Kanada poliitiliste, õpinguliste ja perekondlike alajaotustega. Lõpupoole lahkab autor suguvõsa, millesse ta on sündinud, pearõhuga lähisugulastel. Nende kahe pooluse vahel troonib eneseotsingulise ilmega eripeatükk, mis on minu jaoks sedavõrd domineeriv, et mõjustas just sellist pealkirja panema.
Autori paremaks mõistmiseks on ehk lugejale oluline teada, et Saksamaal põgenikelaagris tundsid kooli- ja skaudivelled-sõsarad teda Profka nime all. See oli heatahtlik hüüdnimi, tibatillukese annuse kadeduse- ja irooniavürtsiga, tuletatud osalt ta professorist isast, peamiselt siiski ta enda uurivast vaimust ning näpuotsatäiest ninatarkusest. Reinus peitusid juba siis teadlase eod: ta ei leppinud ühegi õpitud tarkusega enne, kui oli isiklikult järele uurinud ja veendunud, et asi on tõesti nii, nagu õpetaja ütleb. Papagoilik tuupimine tema olemusega kokku ei käinud. Alljärgnevalt mõned iseloomustavad näited loetud lehekülgedelt.
Juba varases lapseeas õppis Rein probleemi ennetama. Kui vanem vend kiusas ja tahtis kummipaelaga ‘nipsti' vastu nina lasta, karjus väikemees: „Äl' tee!” Vend protesteeris, et ta polnud veel midagi teinud, kuid Rein teadis, et vanemate pärastisest riidlemisest tema valutavale ninale abi ei ole. Tõeline iva peitub aga selles, et eakas mees seda mäletab ja hilisemas elus rakendada oskab. Kui sageli öeldakse arutusel oleva küsimuse puhul: „Mis te juba karjute, midagi pole veel otsustatud.” Kuid kui õigel ajal häält ei tõsta, ütlevad samad inimesed: „Mis te enam karjute, kõik on juba otsustatud.”
Autor on minu tutvusringkonnas üks väheseid inimesi, kes nõuab ka laulusõnadelt tähendust. Mäletan, kuidas koolivennad andumusega laulsid: „Seda alastust annud (süda halastust anub) ja vaikseks jääb huul.” Sai ka valusalt teadlikuks, et laulusõnad pole alati tegelikkusega kooskõlas. See oli siis, kui ikka veel lauldi „Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel”, kuigi Riia maanteed mööda veeresid takistamatult Tartu poole Punaarmee väeosad.
Kui okupatsioonid vahetusid, jäi autori noorukihinge häirima „tapp ja vastutapp”. See oli siis, kui kättemaksutuhinas püüti saada jõhkruses vaenlasega võrdseks. Ja kibenukker tõdemus suurest psühholoogilisest eelisest, mis on teisena saabuval okupandil.
Kui saksa kooli õpetaja 12-aastase nooruki viisakat tervitust parandas, et saksa poiss ütleb „Heil Hitler!”, sai ta vastuseks: „Ma ei ole saksa poiss!” Kuid aasta hiljem takistas sama nooruk kaaslast sakslase viljapõllust läbi kõndimast. Karjapoisi ametit pidanule oli iga vili püha.
Vaatamata tugevatele intellektuaalsetele huvidele ei jäänud Rein kunagi pelgaks raamatukoiks. Ta armastas skautlust ja hindab seda tänaseni. Võin seda isiklike kogemuste põhjal kinnitada, kuid meel heldib siiski lugedes ta mälestustest, kui sügavalt mõjus talle ristatud kätega koos laulmine: „Olen homme parem, kui olin täna.”
1959. aastal omandas Rein Kanada kodakondsuse. Tseremoonialt tulles lausus ta õnne soovivale emale: „Ema, ära õnnitle mind – ma tulin valet vandumast.” Eestist lahti ütlemisel oli talle tugevam mõju kui eelistel, mida uus kodakondsus pakkus.
Luterliku ateisti (just nii ta end nimetab) usurännak vääriks pikemat ja põhjalikumat käsitlust. Lausun vaid, et teist nii usklikku ateisti pole maailmas olemas. Selles võib veenduda igaüks, kes vastavasse peatükki süveneb. Küsimus on vaid, kas keegi suudab autorit ennast selles veenda. Aga igal vaimulikul on sellest peatükist midagi õppida.
Autori eruditsioon, terav intellekt ja uuriv analüütiline meel paeluvad lugemisel. Suuremalt jaolt, siiski mitte kogu raamatu ulatuses. Kohati mõjub see igavalt ja vahel ajab naerma. Kargad mõttes noorpõlve tagasi ja hüüatad: „Profka jääb Profkaks!” Samas tunned südame ümber kummalist värelust, mis kinnitab, et nii on hea.
Eerik Purje
