Ja nii edasi. Maailmas pole vist paika, kus ei tunta muret tuleviku üle. Seda kõike jõulude eel. Multikultuurses suurlinnas pole mitte ainult pühadeks lund, aga üha rohkem pingeid. Valitsustel pole raha millekski, majutuskriisid, toidu- ja kõige muu inflatsioon, nimekiri – oi, kui pikk.
Veel kolme aasta eest ei teadnud keegi, kas järjekordne laastav katk vaibub või kogub jõudu. Olime isolatsioonis, kirikud suletud. Ei saanud kauni liturgiaga, koori- ja ühislauluga elamust, ei saanud teistega jõululauas istuda. Kuigi viirused ikka on ohuks, saame vähemalt pühakojas olla, perekonnaga koos. Kõige tähtsam jõuluelamus.
Kõige selle taustal on raske olla optimist, arvata, et küll need ajad kunagi samuti ununevad. Nii nagu põlvkondi on sõja ja terrori eest põgenetud, küll totalitaarvõimude julmuse eest, küll ususõdade tõttu. Kuid siiski on alati peetud valguspühi. Kuna jõulud, ja kõik teised, ka mitte ristiusuga seotud talvist pööripäeva märkivad pühad, on just kinnitus sellest, kuidas inimkond võitleb pimeduse vastu. Kaunimal ööl antakse lootust. See on parim jõulukingitus, mida me kõik, kas noor või vana, võime saada. Oleme ju kõik ootuses, küünlavalguses teadmises, et üks laps on täna sündinud, kui ammust ajast tõotatud. See püha lapsuke on rõõmustaja kõigile.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
