Russow, Balthasar. Liivimaa provintsi kroonika. Tänapäev, 2022.
Tallinna Pühavaimu kiriku pastori Balthasar Russowi (u 1536–1600) alamsaksakeelne „Liivimaa provintsi kroonika“ (trükitud 1578, 1584) on aastasadu kujundanud nii Eesti kui Liivimaa ning kogu Baltikumi 16. saj ajaloo käsitlust. Kroonika on Liivimaa sõja (1558–1583) ajaloo üks tähtsamaid ja tuntumaid allikaid, millest saab lugeda ka 16. saj Tallinna põnevat ja usaldusväärset lähiajalugu, mille pani kirja pastor Russow kui sündmuste kaasaegne ja vahetu tunnistaja. Kroonikat on kasutanud nii ajaloolased kui kirjandus- ja rahvateadlased, see on pakkunud ainest ajaloolistele romaanidele, filmidele ja teistele valdkondadele.
[Prof. Jüri Kivimägi] Russowi kroonika uus tõlge eesti keelde loodab rahuldada avalikkuse huvi Liivimaa ja eriti Tallinna kauge mineviku vastu. Esimest korda on see eesti keeles varustatud põhjalike kommentaaride ning saatetekstide ja illustratsioonidega.
Hesse, Carl Hermann. Tema peab kasvama, mina kahanema. Paide tohtri mälestusi. Kultuurileht, 2022.
Kirjanik Hermann Hesse vanaisa Carl Hermann Hesse (1802–1896) sündis Tartus, elas seal kuni ülikooli lõpetamiseni ja tegutses pea 60 aastat Paides Järva maakonna arstina, rajas orbudekodu ning osales aktiivselt linna kultuuri- ja usuelus. Teda on kirjeldatud kui äärmiselt elurõõmsat, tarmukat, isepäist, jumalakartlikku ja heldet inimest ning see kõik paistab välja ka tema vanemas eas oma perele kirja pandud mälestustest, mis annavad muuhulgas hea sissevaate tolleaegsesse baltisakslaste elukorraldusse.
Lugusid Mr. Ge’st. August Gailitist. Ilmamaa, 2020.
August Gailiti (1891–1960) pikk kogu jäi omal ajal kergesti silma nii teatris, kontserdil, kohvikus kui ka tänaval. Samuti on ta andnud ohtralt võimalusi oma loomingu kohta midagi öelda ja kirjutada.
Käesolev kogumik koondab üle 50 kirjutise Gailiti kaasaegsete ja hilisemate kirjutajate sulest. Tiitellehel on nad üles loetud kõik oma õigete nimede all, raamatu sisus poevad paljud pseudonüümide või nimetähtede taha peitu. Igaühel on oma arvamus, vaatenurk ja vaade ning jääb lugeja otsustada, kas kirjutajate ees seisis ikka see üks, mitmepalgeline Gailit või on nad iga kord enda jaoks välja mõelnud uue – tolle imelise asemele, mida nad tabada pole suutnud.
