Lisaks on avatud „varia” rubriik, kuhu saab teha ülalnimetatud valdkondadest välja jäävaid seaduseelnõu ettepanekuid, ehkki neid läbi ei vaadata.
Rahvakogu veebiportaalis võib igaüks kaasa lüüa, sh ka meie, väliseestlased, ning selle ülesehitus ja kasutamine on küllaltki lihtne. „Ühisloome mõte ongi selles, et ükski inimene ei ole nii tark, kui on rahvas tervikuna. Üks teab üht, teine oskab lisada targa küsimuse ja arutelu käigus saab kõik järjest paremaks,” arvab vabaühenduste liidu (EMSL) juhataja Urmo Kübar.
Suurt huvi Rahvakogu vastu peegeldab see, et juba esimese päevaga laekus selle võrgulehele (www.rahvakogu.ee) üle 170 idee ja ettepaneku. Võrgulehte väisas üle 7000 külastaja pea 49 riigist! Ettepanekute ja nende kommentaaride kogumine jätkub Rahvakogu veebilehel kuni jaanuari lõpuni. Veebruaris seovad analüütikud saabunud ettepanekud teemade kaupa „kimpudesse”, eksperdid lisavad neile oma hinnangu ning märtsis toimub rahvakoosolek, mille üksikasjad on veel täpsustamisel ja kooskõlastamisel. Esialgse idee kohaselt kutsutakse pisteliselt kokku 500 inimest, kes vastavates gruppides kaaluvad enim toetust pälvinud ettepanekuid, mis esitatakse seejärel riigikogule.
Mäletame ehk veel, et mullu novembris kutsus president Ilves parlamendi erakonnad, vabaühenduste esindajad, „Harta 12″ autorid, kultuuritegelaste kõneisikud ja poliitikateadlased Kadriorgu, kus otsustati, et 2013. a esimesel kolmel kuul saab iga Eesti kodanik õiguse teha ettepanekuid erakonnaseaduse ja valimisseaduste muutmiseks. Meest sõnast, härga sarvest – nüüd ongi selline võimalus avanenud. President julgustas Rahvakogu avakõnes tegema asju teisiti, kui ollakse harjunud või kuidas on varem talitatud.
Kohe esmaspäeval puhkes Rahvakogu ettepanekute portaalis äge arutelu valimiskorralduse ja parteide rahastamise üle. Viimane teema ei taha ju ikka veel vaibuda. Kuid ka valimissüsteemiga pole rahvas kaugeltki rahul. Nii soovitati selles osas kehtestada parlamendivalimistel üleriigiline kandidaatide nimekiri ja kaotada kompensatsioonimandaadid. Just see kripeldab paljudel hääleõiguslikel kodanikel hingel. Arvatakse ka, et valimised võiks osaluse suurendamiseks viia mõnele juunikuu laupäevale. Üks soovitus selles valdkonnas on, et tuleks keelata juba riigikokku kuuluval isikul kohalikel valimistel osaleda, mis näib igati loogilisena. Keskerakondlasest riigikogulane Priit Toobal tegi ettepaneku presidendi otsevalimisteks ja nõudis e-valimiste lõpetamist nende ebausaldusväärsuse tõttu.
Eesti Päevalehe juhtkirjas (07.01.) kutsutakse kõiki üles oma ettepanekuid esitama. Samas nenditakse, et mitmed varasemad katsed luua rahva ja poliitvõimu vahele püsivamalt toimivat sidet luua pole õnnestunud. Nii hääbus üsna kiiresti 2001. a Mart Laari eestvõttel loodud keskkond Täna Otsustan Mina (TOM), kuhu esimesel aastal laekus kõigest 369 ideed või ettepanekut; aasta hiljem vähenes see arv 200-ni ja 2004. aastaks koguni alla 100. Samasuguseks kujunes ka 2008. a loodud portaali Osale.ee saatus. „Rahvakogu erineb TOM-ist ja Osale.ee-st selle poolest, et tal on konkreetne fookus,” kirjutab EPL. Nii et on lootust!
Kolumnist ja „Harta 12″ üks algatajaid Ahto Lobjakas ütles, et selle sammuga taotletakse poliitilise kultuuri muutmist Eestis. Rahvakogu mõte ongi ju selles, et kui Eesti poliitiline süsteem meile ei meeldi, siis saame seda oma ettepanekutega muuta. Kui kiiresti see võiks toimuda, on muidugi omaette küsimus. Ometi pole kahtlust, et see on samm õiges suunas.
Samas suhtuvad paljud kommenteerijad Rahvakogu loomisesse skeptiliselt ega usu selle efektiivsusesse. Nad leiavad, et see on parimal juhul idealistide idee, aga tegelikult kasutatakse seda vaid ühiskonnas valitsevate pingete maandamiseks ja auru väljalaskmiseks.
Õhtulehe juhtkirjas (08.01.) hoiatatakse mitmete võimalike komistuskivide eest. Kõigepealt – kes on need analüütikud, kes teevad ettepanekute seas esmase valiku ja kuivõrd demokraatlik on see protsess? Tõsi on ka see, et lõpuks taandub ikkagi kõik riigikogule. Võib arvata, et parlamendierakonnad ei soovi kord juba põlistatut ehk harjumuspärast muuta. Ainus lootus on seetõttu presidendil, kelle autoriteet on siin kaalul.
8. jaanuari Postimehe juhtkirjas võrreldakse Rahvakogu algatust klassikalise looga kahest hiirest koorekirnus. Kaks hiirekest olid kukkunud koorenõusse. Üks ütles pessimistlikult, et pääsu pole ja loobus katsetamast. Teine rabeles lootusetust olukorrast hoolimata senikaua, kuni koor muutus selle sibamise peale võiks, andis talle kindlama pinna jalge alla ja võimaldas kirnust välja ronida. „Selle loo moraal on lihtne: tegutsemine võib vabalt osutuda viljakamaks kui lõputu arutlemine selle üle, kas tegutsemisel on ülepea mõtet või kas äkki õnnestuks leida ideaalset tegevusplaani,” seisab juhtkirjas, millega tuleb ka nõustuda.
Elle Puusaag
