Alles 24. veebruaril 2022 taipas läänemaailm, et Venemaa sõda Ukrainale algas juba 2014. aastal – sõda tegelikult läänemaailmaga.
Samad ajaloosündmused on mõjutanud Eestit ja Ukrainat XIX sajandist alates. Rahvuslik ärkamine sündis Eestis 1850ndate algul, Ukrainas 30 aastat varem. Mõlemal puudus enne ärkamist arusaam, et ollakse püsinud sadu aastaid omatte rahvana.
Ärgati rõhumisest ja hakati mõtlema iseolemisest, et eestlased ja ukrainlased saaksid olla eraldi enesemääratuna rahvas. Nii eristumispüüdlused kui iseseisvussoov tekkis mõlemal viis-kuus põlvkonda tagasi.
Võrreldes Eestiga on Ukraina ajalugu ilmselgelt keerulisem. Eestlased võõrsil meenutavd valusalt oma vanemate meeleheidet 1944. a. sügisel Eestist lahkudes, kui südantlõhestavalt oli näha kümneid tuhandeid noori emasid lastega põgenemas sõjakeerisest.
Meie kahe rahva saatus üle aja on olnud veidi erinev, kuid küllaltlki sarnane, et tajuda, kes on vaenlane, kes sõber. Meie tunneme ühiselt, kes on röövvallutaja.
Ukraina on suur, Eesti vaid väike maa. Kuid teiste üleolevaiks nõuandeiks polnud kunagi ega ole praegu siin kohta. Eesti ise teadis, millal oli õige aeg Tartu Rahu sõlmida vaenlasega.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
