Eestis on uhked paraadid, kinnitades, et Võnnu lahinguga sai üks iidne vaenlane Eesti pinnalt tõrjutud. Läks veel mitmeid kuid, enne kui Vabadussõda lõppes, isamaalistele sõduritele tuli kohus sundida idanaaber, punaste rüüs, relvadega teisele poole Peipsit taganema. Tartu Rahu kinnitas iseseisvuse ja rippumatuse.
Selle taustal, mida me kõik nii hästi tunneme, peab vaatlema ukrainlaste vaprust, lootuses, et ka neile saabub võidukas päev, millega saavad kinnitada, et vene agressor enam ei ole Ukraina ajaloolistel maa-aladel. Kallaletung, piiri ületamine Venemaale on alanud, ukrainlaste südikust ei saa alahinnata. Venelaste sõjavägi pole sugugi nii võimsalt kanda kinnitanud ning sõltub paljuski palgasõduritest. Ukraina omakorda lääne abist. Kuid ka eestlased Vabadussõja ajal olid tänulikud inglastele, teiste rahvaste vabatahtlikele, kes tulid meile appi. Ükski riik poleks suutnud allianssideta, teiste riikide abita saavutada selles Euroopas, mida olid nii kaua domineerinud impeeriumid, iseseisvust.
Ukraina kuulutas iseseisvuse välja, kui Nõukogude Liit varises, raudne eesriie roostetas ja suruti vabadust nõudvate rahvaste poolt lahti. Mitmeti on irooniaks see, et Ukraina NSV oli ÜRO asutajaliige ning pärast iseseisvumise väljakuulutamist on ikka vabariigina rahvusvahelise ühenduse koosseisus. Millest aga peale poliitiliste väljakuulutuste pole olnud kasu.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
