Nagu selles rubriigis varemgi kirjutatud, algatas emakeelepäeva tähistamise mõtte Sonda kooli õpetaja ja keele-entusiast Meinhard Laks ning seda peetakse luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval. Just Peterson leidis, et eesti keel sobib võrdväärsena kultuurkeelte hulka.
M. Laks käivitas 1995. a allkirjade kogumise aktsiooni emakeele kaitseks ja esitas seejärel riigikogu kultuurikomisjonile ettepaneku keelepäeva muutmiseks riiklikuks tähtpäevaks. Valitsus toetas seda ettepanekut ning 11. veebruaril 1999 kinnitas riigikogu ühehäälselt emakeele päeva riiklikuks tähtpäevaks. 1999. a tähistati emakeelepäeva esmakordselt riikliku tähtpäevana. Seega on tänavu tegemist väikese juubeliga, emakeelepäeva peetakse tänavu juba 15. korda. On huvitav, et peaaegu samal ajal pani ka UNESCO aluse rahvusvahelise emakeelepäeva traditsioonile. Seda päeva tähistatakse alates 2000. aastast 21. veebruaril.
Aastate vältel on kujunenud välja ka traditsioonid (emakeelepäeva puhul toimub Vikerraadios etteütlus; Haapsalus Wiedemanni Gümnaasiumis antakse välja aasta keeleteo auhind eelmisel aastal eesti keelele enim kasu toonud teo eest; Tallinnas Estonia Talveaias korraldatakse koolieelikute etlemisvõistluse „Eesti keele kaunis kola” lõppvoor jm). On meeldiv, et sellele tähtpäevale pööratakse tähelepanu ka Torontos, kus juba mitmendat aastat toimub vastav kokkutulek Tartu College'is eeloleval pühapäeval.
Jääda välismaal eestlaseks
Eesti keele teema puudutab meid kõiki, olenemata sellest, kus me parajasti elame. Väliseestlane Tõnn Sarv esitas 4. märtsi Postimehes huvitava nägemuse eestlastest üle maailma. Ta kirjutab: „Eesti inimesed üle maailma. See on ju ressurss. Võimalus. Mõte. Idee. /…/ Me kõik oleme eestlased, Eesti inimesed, Eesti kodanikud või mistahes muul moel seotud üksteisega.” Hoogsas stiilis kirjutatud artikkel suunab lugeja asju nägema positiivsest vaatevinklist, aga kutsub ka hoidma eesti keelt, kuna seda teistel rahvastel pole.
Mõni aeg tagasi kohtusin eesti perekonnaga, kes on välismaal elanud viimased 10 aastat. Lapsed, kes olid USAsse elama asudes 9- ja 11-aastased, ei oskagi enam eesti keelt. Nende kodune keel on inglise keel. Kuidagi kurb ja kõhe …kas see pere on Eestile kadumaläinud ressurss?
Praegu lähevad paljud eestlased välismaale tööle, õppima või lihtsalt seiklema, milles pole ju midagi halba. Paljud võtavad sinna kaasa ka oma lapsed.
Tartu Ülikooli professor Margit Sutrop küsib: „Kas ka nemad [lapsed] tunnevad Eestimaa tugevat tõmmet ja tulevad ükskord tagasi, kui siin majanduslik olukord paraneb?” Ta on veendunud, et kui vanemad on pidanud oluliseks rääkida kodus eesti keelt ja leidnud võimaluse anda ka võõrsil lastele eestikeelset haridust, siis on neil kindlasti suur huvi tagasi tulla. Kui aga vanemad ei pea seda vajalikuks, siis on need lapsed Eestile suure tõenäosusega kadunud. Nii võivad Eesti uksed jääda lapsena kodumaalt lahkunutele või võõrsil sündinud eestlastele suletuks. Sellest oleks aga väga kahju. (PM, 12.02.13).
Prof Sutrop toob oma artiklis mõtlemapaneva näite, mille tunnistajaks oli ta Tallinna lennujaamas pagasi äraandmisel. Tema ees seisis noormees, kelle kohvrite kaal ületas lubatud normi. Ta pidi otsustama, kas maksta ülekaalu eest või võtta midagi kohvrist välja. Austraaliasse oma perekonna juurde reisiv mees otsustas kohvrist välja visata laste kooliõpikud ja töövihikud. „Milleks Austraalias eesti keelega jännata? Naine oli küll palunud laste õpikud järgi tuua, aga mees ütles otse välja, et tema meelest on need õpikud üsna mõttetu kraam,” kirjutab prof Sutrop ja jätkab: „Teine lugu on Kanadast, kus Torontos elav 80-aastane elurõõmus hambaarst rääkis, kuidas ta oma lapselapsi aastate viisi Toronto Eesti Majja koolitundidesse tõi. Laste vanemad olid saanud autoõnnetuses surma. Lapsed asusid pärast vanemate surma elama sugulaste ingliskeelsesse peresse Torontost 100 km kaugusele. Vanaema pidas aga oma pühaks kohuseks lastele siiski eestikeelset kooliharidust anda ja käis kord nädalas lastel teises linnas autoga järel. Peale oma rasket tööpäeva hambakliinikus. 100 kilomeetrit sinna, 100 tagasi. Lastele autos võileivad ja joogid, tee peal harjutati koolitunde ja lauldi eestikeelseid laule. Ja nii palju aastaid, kuni Eesti Majas kooli lõpetamiseni. Laste side eesti kultuuriga ja Eestimaaga jäi püsima. Praegu on nad suured Eesti patrioodid.
See vanaema oli vanema põlvkonna väliseestlane, kelle pere lahkus Eestist II maailmasõja ajal. Tema põlvkonna paljude eestlaste jaoks oli eestluse säilitamine püha missioon. Juba põgenikelaagrites loodi eestikeelsed koolid, hakati välja andma eestikeelseid ajalehti ja raamatuid.” Arvatavasti tundis lugeja siin ära jäägitult eestlusele pühendunud dr Maret Truuverti.
Eesti keel jäägu püsima!
Riigikogu liige Mart Nutt kirjutas 2. märtsil Postimehe arvamusportaalis väikerahvaste keeltest ja suurriiklikust šovinismist. Ta küsib, millel põhineb ettekujutus, et väikestel rahvastel ja keeltel pole eluõigust ja need peavad taanduma suurte ees. Näib, nagu oleks maailm ainult suurte riikide ja rahvaste pärusmaa. Nutt kirjutab: „Needsamad inimesed, kes nõuavad vene keelele Eestis «võrdseid õigusi», vaatavad sageli rahuloluga või vähemalt vaikides pealt, kuidas Venemaal vähemuskeeli süstemaatiliselt välja suretatakse. Selline positsioon ei kajasta mitte üks põrm «muret» väikekeelte tuleviku pärast, vaid soovunelmat, mis ei täitu nii kiiresti, kui soovitakse /…/ Mitmekesisuses ei nähta rikkust, vaid probleemi ja selle vastu võideldakse kõikvõimalike vahenditega. Häirivad ka väikesed piiri taga. Ka neid tuleb lämmatada.”
Nii tuleb tõdeda, et eestlastel tuleb oma keele kaitsel ja väärtustamisel alati valvel olla, sest keegi teine seda meie eest ju ei tee.
Elle Puusaag
