1928. a. kevadel otsustasid asjast huvitatud Eesti ühiskonnategelased ellu kutsuda väliseestlastega suhtleva keskuse Tallinnas. 18. aprillil 1928 asutatud ühenduse nimeks sai Välis-Eesti Ühing (VEÜ), mille peamiseks ülesandeks oli kodumaal asuvate ja väljaspool Eestit asuvate eestlaste vaheliste sidemete hoidmine. Ühing seadis eesmärgiks, et väliseestlased oleksid teadlikud Eesti elust, säilitaksid rahvusliku ühtekuuluvuse tunde ning võimalusel osaleksid Eesti rahvuslikel suurüritustel, näiteks laulupidudel. Ühing alustas ajakirja „Välis-Eesti“ väljaandmist, korraldas laulupidude eelõhtul Välis-Eesti kongresse.
1933. a. II Välis-Eesti kongressil võeti vastu otsus, et kõikide Välis-Eesti seltside, ühenduste ja koguduste liikmed tähistavad igal aastal novembrikuu viimasel nädalavahetusel ühiselt Välis-Eesti Päeva (VEP). Seda päeva tähistati eriti pühendunult naabermaal Aluksne ja Riia Eesti Haridusseltsides. Vaatamata sellele, et nõukogude võim katkestas 1940. a. VEÜ tegevuse Tallinnas, tegutsesid välisriikides organiseeritud VEÜ osaknnad edasi ja pidasid Välis-Eesti Päevi, kui üht aasta tähtsündmust, isamaaliste kõnede ja kontsertidega. Ühele sellisele üritusele kutsus allakirjutanu esinema Melbourne’i Eesti Ühing „Kodu“ 1996. a. 24. novembril, VEP traditsioon on jõus tänapäevani.
Alates aastast 1995, mil taastati Välis-Eesti Ühingu tegevus tähistatakse seda päeva taas Tallinnas. Välis-Eesti kongress, mida peeti 3. juulil 2014. a. Tallinnas, otsustas, et koostöö edendamise eesmärgil tuleks VEPle kutsuda senisest arvukamalt kodueestlasi. Otsust rakendati samal aastal 29. novembril peetud Välis-Eesti Päeval Tallinna Tehnikaülikoolis, kus põhiettekande tegi Eesti Teaduste Akadeemia president akadeemik Tarmo Soomere teemal „Soome lahe rannikud looduse ja inimeste surve all“. Ettekannet täiendas ,,Soome lahe rannikualade demograafiline ülevaade“, mida käsitlesid Tartu Ülikooli inimgeograafia õppetooli professor Tiit Tammaru ja VEÜ juhataja dr. Leili Utno. Esitatud andmestik näitas, et ränne Soome kahandab Eesti riigi tööturu võimekust. Põhjusel, et Eesti oma rändeprotsessidega eristub teistest Euroopa riikidest, tegi dr. Utno ettepaneku Tartu Ülikooli demograafidele teha koostööd Soome Statistikaametiga, et välja selgitada eestlaste arvukust, sotsiaalset tausta ja paiknemist. Ettepanek leidis rakendamist ja näiteks 2017. a. Eesti inimarengu aruanne sisaldab suure ulatuses eestlaste rändeprotsessidele pühendatud uurimistulemisi.
2016. a VEP-d tähistati A.H. Tammsaare Muuseumis. Filoloogiadoktor Maarja Vaino kõneles kõneles sellest, „mis teeb A.H. Tammsaarest tõeliselt aegumatu kirjaniku – milline on Tammsaare poeetiline võttestik, millega ta oma teoseid üles ehitas, milline oli ta isikuna, missugune oli kirjaniku elutunnetus ja milline on ta irratsionaalne poeetika.“
Ettekande ,,Eesti luule pagulusaastatel“ esitas ajaloolane ja emeriitdiplomaat Artur Laast. Ta nentis, et paguluses jätkasid Eesti tuntumad luuletajad Gustav Suits, Marie Under, Henrik Visnapuu ja teised loomingulist tegevust. Juhtivaid motiive oli mure kodumaa saatuse pärast, isiklik kaotuse valu ja lootus õiglasele tulevikule. Algupärane luuleloomimg, nagu ka tõlked teistest keeltest, said tõestuseks meie kirjanduse vaimujõust ja selle kuulumisest Euroopa kultuuri.
Välis-Eesti Päeval oli kohalviibijatel võimalus õnnitleda 80. sünnipäeval VEÜ taasasutajat, selle auliiget kirjanikku Mats Traati. Saime teada, et Mats Traat on 80 teose autor ja see arv on kasvamas. Lõpetuseks oldi arvamusel, et VEPde tähistamist Tallinnas tuleb jätkata. Need annavad uusi teadmisi rahvuskaaslaste elust ja loomingust, edendavad pühendumust omakultuurile ja toetavad eestlaste vaimset ühtekuulumist.
Meenutamist väärib Välis-Eesti Päev, mida tähistasime 25.11.2017 Rahvusraamatukogus konverentsiga ,,Sada aastat Eesti riiki“. Avaettekande ,,15. november 1917 – kas iseseisvuspäev?“ esitas Tartu Ülikooli dotsent Agu Pajur. Esineja kõneles ajaloolistest sündmustest, mis kulmineerusid Maapäeva 28. (15.) novembri 1917. a. otsusega kuulutada Maapäev kõrgeimaks võimuks Eestis kuni demokraatlikult valitud Eesti Asutava kogu kokkukutsumiseni. See otsus oli suur samm Eesti omariikluse suunas. Just Maapäeva vanematekogu otsustas välja kuulutada Eesti iseseisvuse, moodustades hiljem, 19. veebruaril 1918. a. Eesti erakondade esindajatest erivolitustega Päästekomitee. Viis päeva hiljem avaldati Iseseisvuse manifest, sellega oli Eesti Vabariik sündinud. Kahjuks langes Maapäeva otsus järgnenud dramaatiliste sündmuste käigus unustuse hõlma. „Käesoleval ajal“, arvas autor, ,,väärib Eesti Maapäeva 28. novembri otsus, millest on nüüd möödunud 100 aastat, tänulikku meenutamist ja sinimustvalge lipu heiskamist igal aastal“.
Poliitikateaduste doktori Toomas Varraku ettekanne ,,Demokraatia teooria ja praktika“ käsitles külma sõja lõpetamise asjaolusid, mis muutis demokraatia ehk rahvavõimu paljude riikide poliitiliseks normiks. Tänapäeval peetakse seda ühiskonna poliitilise kultuuri arengutaseme näitajaks. See arvamus kehtib hoolimata tõsiasjast, et viimased aastakümned on ühiskondlik areng õõnestanud selle normi üldkehtivust ja tekitanud riske.
Rahvastikuteadlase dr. Luule Sakkeuse ettekanne ,,Peamised muudatused Eesti rahvastiku arengus 20-21. sajandil“ andis ülevaate Eesti rahvaarvu dünaamikast möödunud sajandil, mil on toimunud 3 suuremahulist väljarannet ja tekkinud nn põlvkondlikud augud. Euroopa riikides on Eestis suurim võõrpäritolu rahvastiku osakaalu näitaja. Aktiivne linnastumise protsess on põhjustanud märkimisväärset majanduslikku ebavõrdsust maa ja linna elanike vahel.
Tagasivaatava sisuga oli Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis juhataja Evelin Tamme ettekanne „Kolmveerand sajandit Eesti teadlaste tegevust Rootsis“.
24. novembril 2018 korraldati Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi 100. aastapäeva auks Välis-Eesti Päev Rahvusraamatukogus. Meenutati tähtsaid ajaloosündmusi, mis on olnud eestlastega seotud ka väljaspool kodumaa piire. Olulisim neist oli Eesti Vabadussõda (1918-1920). Kuulati Läti Vabariigi suursaadiku abikaasa pr. Ieva-Spolite Jansone ettekannet „Läti Vabariik 100. Kultuurialane koostöö Eestiga“.
30. novembril 2019 peeti VEP taas Rahvusraamatukogus, kuhu kutsutud osavõtjaid tervitas EV rahvastikuminister Riina Solman. Minister kõneles vajadusest veel hoogsamalt edendada koostööd väliseestlastega. Akadeemik Jüri Martini loeng „Biosfäär ja nonsfäär“ kutsus esile elava mõttevahetuse. Selle VEP lõppakordiks kujunes Helsingis resideeruva Eesti arsti Jaak Kiviloogi Eesti kirjanduse ühislugemise ettepanek, mis kiideti heaks. A.H. Tammsaare „TRUUDUSE“ teksti luges ette Austraaliast pärit Kiili gümnaasiumi lõpuklassi vahetusõpilane Elle Scott.
Loodetavasti kujuneb edaspidi Eesti kirjanduse ühislugemine uueks traditsiooniks, mis seob eestlasi omavahel ja üleilmselt Eesti vaimuvaraga.
Nimetatud konverentsidel ja koosolekutel tehtud ettekannete täistekstid on järelloetavad ajakirjas „Välis-Eesti“ aadressil www.valiseesti.org.
Pärast II maailmasõda liitus Välis-Eesti seltsidega arvukalt paguluslainega Eestist lahkunuid. Asutati uusi seltse ja kogudusi. Sündisid uued traditsioonid, kodumaaga sidepidamine hääbus. Seda enam hakkasid suhtlema erinevates maades asuvad eestlased omavahel. USAs alustati Lääneranniku Eesti Päevade ja Austraalias sealsete Eesti Päevade pidamist – need eesti vaimu koondavad üritused toimuvad tänaseni.
Mainitud väliseestlaste lokaalsete traditsioonide hulgas eristub Eesti Rahvuskongress, mille kokkukutsumise algatajaks oli 1966. a. Toronto eestlased. Ürituse nimetus laenati 3. juulil 1917. a. Estonias peetud I Eesti Rahvuskongressilt. Käesoleval ajal, mil Eesti Vabariik on taas edukalt toiminud üle 30 a. kui Euroopa riik, kes tunneb huvi ja toetab erinevate programmidega oma diasporaa püüdlusi, säilitamaks rahvuslikku identiteeti, on huvitatud Rahvuskongresside pidamisest Eestis.
II Kongress peeti 1966. a. Torontos. Järgnes üleilmne eestlaste Rahvuskongress 1972. a. Torontos Ülemaailmsete Eesti päevade pidustuste eel. Järgmised Rahvuskongressid seostati ESTO kultuuriürituste programmiga ja need on toimunud välisriikides. 2019. a. peeti Tallinnas Telliskivi loomelinnakus Eesti Rahvuskongress, kus käsitleti väliseestlaste tegevust.
Aastail 2020-2021. a. Eesti välisministeeriumi ja siseministeeriumi ning Välis-Eesti organisatsioonide koostöös loodud üleilmse eestluse programmi eesmärk on eestlaste rahvusliku ühtsuse hoidmine ja edendamine sõltumata sellest, kas elame Eestis või mõnes välisriigis. Koostatud üleilmse eestluse pogramm on sisuliselt tugev panus eestluse edendamiseks välisriikides, kuid seotus kodumaaga võiks olla kindlamal pinnal.
Eesti Rahvuskongress peaks tulevikus olema eraldi toimiv suurkogunemine, mille kutsuvad kokku Üleilmse Eestluse Koostöökomitee liikmed koos Eestis asuvate akadeemiliste institutsioonide esindajatega. Kongressi programmis tuleks tutvustada väliseestlaste tegevust laiemalt Eesti kuulajaskonnale Eestis ja anda teavet aktuaalsetest teemadest hariduse, kultuuri, majanduse jt. valdkondadest meie riigis. Kongressi ettevalmistuse aeg peaks olema vähemalt 5-6 kuud ja selle toimumise aeg juunikuu viimasel nädalal iga nelja-viie aastal järel. Loodetavasti sünnib sellest uus traditsioon ühendamaks eestlasi üleilmselt.
Leili Utno
Välis-Eesti Ühingu juhataja
Kontakt: mob.tel.: 5035269
