Heausklik lugeja võtab raamatu kätte, süveneb sündmuste kulgu ja taipab alles siis, kui tagakaas paistma hakkab, et teda on meeldivalt tüssatud. Mitte et see krimilugu ei oleks. Seda on ta ka, kuid mitte tavaline, vaid sootuks teine. Autori Hiiumaa juured löövad välja ja tuletavad meelde, et sel väikesel timbusaia suurusel saarel on kõik natuke teistmoodi. Pesueht hiidlane kinnitab, et igas jutus peab täpselt nii palju tõtt sees olema, et vale kenasti koos seisaks.
Antud juhul on aga tegemist salapäraste surmade seeriaga, kus tegevusväli laiub üle Vene keiserliku impeeriumi…
Autorit luiskajaks tembeldada oleks siiski ülekohtune. Originaalne on see krimilugu aga küll. Oleme harjunud autorile mõrvaloo lahendamisel abiks olema, sündmustiku põnevust jälgides süüdlast otsima ja lõpuks pettunult avastama, et kuriteo sooritas keegi, keda kõige vähem kahtlustasime. Antud juhul on aga tegemist salapäraste surmade seeriaga, kus tegevusväli laiub üle Vene keiserliku impeeriumi: kõrvaliselt Hiiu saarelt Tallinna kaudu tollasesse pealinna Peterburi. Põnevus seisab selles, et kõrgemad võimumehed ei olegi huvitatud kõiki surmi mõrvaks pidama, veel vähem neid omavahel seostama. Selleni viib väiksekaliibrilise uurija jäärapäine sihikindlus.
Peategelasest uurija on noorepoolne eesti juurtega Randvere mõisnik, Hio Andrese järeltulija, kohaliku adrakohtu assessor. Haritud mehena valdab ta nii vene, saksa kui ka prantsuse keelt, kuid oma vana teenri Reinu ja muugi lihtrahvaga suheldes ei pea paljuks laskuda kodusesse hiiu murdesse.
Kohale ilmunud venelasest salakantsleri sekretär üritab uurimist üle võtta ja tapmist eht vene kombel lihtsustatud ja äraproovitud meetodil lahendada…
Mõrvadeseeria saab alguse Suuremõisa kõrtsitoa tagakambris. Tundmatu venelane, kel une pealt kõri läbi lõigatud, osutub vürstitiitliga Preobraženski polgu seersandiks. Kohale ilmunud venelasest salakantsleri sekretär üritab uurimist üle võtta ja tapmist eht vene kombel lihtsustatud ja äraproovitud meetodil lahendada: otsida maarahva hulgast sobiv kahtlusalune ja lasta laevalt toodud madrustel sellelt tunnistus välja peksta. Ta põrkub aga maarahva tõugu assessori kindlameelse vastupanu ja loogiliste väidete otsa ja on sunnitud tõrksalt järele andma, Enne, kui uurimist õieti alustadagi jõutakse, leitakse teine laip: rändav vürtskaupmees lebab aias marjapõõsaste vahel rästikuhammustuste jälgedega käsivarrel. Tekib uus konflikt kahe uurija vahel. Venelane ei taha mõrvast midagi kuulda, eestlasest uurija aga väidab, et saarel pole üldse rästikuid nähtud. Lisaks seostab ta kaks surmajuhtumit.
Asi võtab uue pöörde, kui eestlasest mõisnik määratakse kõrgemalt poolt juhtumeid uurima. Ta teekond viib esmalt Tallinna, siis Peterburi. Tallinnas ootab teda delikaatse ilmega kohtumine suurkaupmehega, kellele ta võlgneb kopsaka summa. Ta kolm õde olid abiellunud ja nõudnud vennalt oma pärandiosa väljamaksmist, milleks tuli mõisale suur laen peale teha. Nüüd ootamatult nõuab kaupmees võlakirja väljalunastamist. Külaskäigu vältel kohtub ta kaupmehe nägusa ja sümpaatse vennatütrega ja noorte vahel tekib romantiline tõmme. Samas algab aga uus salapärane surmade jada: kes kaob jäljetult, kelle lahtikaevatud hauast leiakse hoopis teine isik, kes on elusalt maetud. Kaob ka mainitud suurkaupmees ja koos sellega uurija võlakiri.
Kuritegude jäljed viitavad ühele Peterburi lihamüüjale. Uurija asub koos vana teenriga teele Peterburi. Teeäärses kõrtsis tungitakse neile kallale. Uurija asemel langeb pussitaja ohvriks teener Rein, kes saadud torkehaavadest oma paksu vammuse tõttu õnneks peatselt paraneb.
Väikesaarelt saabunud uurijale tehakse selgeks, et siin on sootuks teised saared ja et tema saatuse küsimus tõenäoliselt otsustatakse juba järgmisel ööl.
Peterburis pääseb uurija aruka kantseleinõuniku jutule, kellega ühiselt lahendatakse kogu mõrvadeseeria ja jõutaksegi eelmainitud lihamüüja kui kurjategijate peameheni. See on aga puutumatu oma sidemete tõttu keisrikojaga. Väikesaarelt saabunud uurijale tehakse selgeks, et siin on sootuks teised saared ja et tema saatuse küsimus tõenäoliselt otsustatakse juba järgmisel ööl.
Hommikul teebki võimukas kurjategija uurijale viisakusvisiidi ja teatab, et võlakiri on tema valduses. Soovitab tal kaduda Peterburist võimalikult kaugele ja end mitte enam tema asjadesse segada. Tänutäheks hävitab tema suuremeelse inimesena võlakirja ja lisab viisaka rahasumma koos paruni tiitliga. Üks päev mõtlemisaega, et vältida ebameeldivaid alternatiive…
Nagu õiges kriminullis ikka, on lõpplahendus ootamatu. Hiiu juurtega mõisnik otsustab keisririigi pealinnast kaduda nagu nõutud, kuid loobuda pakutud hüvitustest. Tallinnas ootab temaga sarnaselt vaesustunud neiu. Küllap leitakse nõu. Puhta südametunnistusega on hea elada.
Lahendus ei ole päris õige sõna. Hulk küsimusi jääb õhku rippuma. Tõelisi lõppe on krimilool sama palju kui lugejaid. Igaüks võib loole ise järjejutu kirjutada. Ühine on aga tõdemus: platnoide loosung ,,vähem tead, kauem elad“ ei ole nende leiutatud. See on kehtinud Venemaal juba aastasadu.
Ajaloolasest autor kirjeldab usutavalt kolme sajandi tagust elupilti ja suhtlusviisi nii aristokraatlikul kui talupoeglikul tasandil. Ka kasutatud hiiu murre on arhailise maiguga.
