Subscribe Menu

Vahva verivorstivabrik

Sõpradega on ju alati toredam võtta asju ette ning teha koos. Kange tahtmine tuli sellel aastal jõulueelsel ajal õppida lõpuks, kuidas teha verivorste, ostast lõpuni ja ikka korralikult. Eluaaegsed sõbrad Mari ja Katariina olid juba mitu aastat valmistnud koos Mari ema Enega jõuluvorste ning proovinud igasuguseid variante, et ikka jõuda selle päris, tõelise vorsti maitseni…

Lapsepõlvesõbrad juba üle veerand sajandi. Koos on mängitud, käidud lasteaias, koolis ja laagrites. Miks mitte ka enne jõule koos verivorste teha. Tore, kui noored esivanemate traditsioone edasi kannavad. Isegi, kui võõral maal üles kasvanud.

...või vähemalt selleni, mis kõikidele maitseks. Nii läksin siis nädalalõpul seda huvitavat kunsti õppima.

Esiteks oli muidugi vaja teha valmis maitsev vorstitäidis, millesse läks praetud sibul, vorstirohi, sool, kruubid ning väike salajane lisa… hakitud peekonitükid. See ongi, mis minu arust andis meie valmistatud vorstidele just selle õige maitse, sellise täiusliku ning mahlase. Täidise valmistamisel olid muidugi pere koerad ka maitsmisel abiks, nende ,,töö“ oli puhastada seda, mis nende lootes köögipõrandale kukkus. Lõpuks saigi täidis valmis ning proovisime, kas midagi on vaja lisada, kas ikka kõiki maitseaineid on ühtlaselt ning maitse balansis. Tuli ainult pisut soola juurde lisada ning kõik olidki kohe nõus, et nüüd on see õige maitse. Meie tehtud vorstide puhul on huvitav ning pisut eriline see, et kasutasime verepulbrit, kuna vedelat verd on nüüd ikka hirmus raske saada. Verepulbrile tuleb ainult lisada vett ja ongi veri valmis, täitsa päris maitse on ka olemas. Ene jutustas tegemise ajal, et ta tellib seda harilikult Inglismaalt ning isegi selle saamisega oli tänavu raskusi. 

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more