Lihtne on ju postitada tšekk mõnele heategevuslikule organisatsioonile, aga otsida ja leida võimalust teha kellelegi konkreetselt midagi head ja vajalikku on palju keerulisem.
Nagu oleme kogenud, pole kõik jõulud ühesugused. Ehkki püüame hoolega hoida oma jõulutraditsioone, teeb elu karm reaalsus nendesse sageli oma korrektiive ja meil tuleb neid aktsepteerida.
Leegionär Aksel Mõttuse raamatus „Karm elukroonika” (Tallinn, 2014) on jõuluõhtu kirjeldus rindelt aastal 1943, kui ta viibis oma võitluskaaslastega ühes vanas veskis. „Jõuluõhtu rindel, kodumaast ja kodust kaugel, oli nukker. Eheteta jõulukuusel põlesid vaikselt küünlad. Kuuse lõhn segunes vesiveski kopitanud jahu lehaga. /… / Vahtides põlevaid küünlaid, valis mõnigi mees endale eluküünla: kui kaua see põleb /…/ Laulsime palju laule ja meenutasime varasemaid jõuluõhtuid kodumaal. Imelik, et rindel, kus kõmisesid kahurid ja ähvardas hukkumine, meenutasid peaaegu kõik mehed jõuluõhtuid Eestis kodukirikus.”
Mu Siberi vangilaagris viibinud onu kirjutas oma 1948. a jõuluõhtust, kus tal õnnestus metsast kaasa tuua väike kuusk. Ehkki küünlaid polnud, laulsid eesti mehed mitmel häälel „Püha ööd”, mis lõi harda meeleolu.
Pr Valve Andre meenutas meie mulluses jõululehes ilmunud kirjutises emotsionaalselt oma erinevaid jõule – alustades lapsepõlve jõuludega Eestis ja liikudes edasi paljudele põgenikele tuntud marsruudil − Rootsi, Austraalia ja Kanada. Kõik need jõulud olid eriilmelised.
Aga mingi pidepunkt peab ju jõuludel ikkagi olema, mida ajamuutuste tuuled murda ei suuda. Kristlikud jõulud on Kristuse sündimise püha. Kui palju sellele jõulukiiruses mõeldakse? Sageli näib, et poliitilise korrektsuse reeglid ja ostukirg varjutavad jõulude tõelise sisu. Olgu meile siis inspireerivaks eeskujuks lihtsasse valgesse ümbrikusse peidetud kingituse saladus.
Rõõmsaid jõule teile kõigile, armsad lugejad!
Elle Puusaag
