Muidugi on september ikka päris kuum kuu, oleks ju targem heledat kanda. Isegi kui mitte valget. Aga tollest Karla hinternetist lugesin, at Coco Chanel kandis 85 aastat tagasi aastaringselt valgeid rõivaid. Ehk oleks aeg sellist suhtumist muuta?
Siin maal on kommetega natuke teisiti. Kanada väljanäitus lõppes esmaspäeval, nagu aastaid kombeks, mürisesid lennukid üle pea, hakka veel kartma, et pole omad. Lärm, eriti järve lähedal, on uskumatu, aga no on ju neid, kellele see rituaal on tähtis. Tunnevad isegi binoklita lennumargi ära. Ja siis need vähesed veteranid, kes veel kõbusalt liiguvad, ei lubaks kunagi sõjakotkaste keeldu septembri esimesel, pikal nädalaõpul.
Ja siis tuli meelde üks teine septembris toimunud hirmus asi ajaloos, terroristide rünnakud New Yorgis, Washingtonis lennukitega, süütute surmadega. Mäletate, siis pandi just tsiviillendudele keeld, imelik oli, et taevas oli vaikus. Oleme taas harjunud müra ja käraga, kuigi lennukiga reisimine pole tänu Lääne vihkajatele sugugi inimsõbralik ega mugav.
Milleks aga hirmust ja võikusest kirjutada. Valgetest pükstest tuleb muigega kirjutada, eriti kuna mustadega saab aasta ringi liikuda. Peaasi, et nad puhtad on, mitte ainult värvilt tumedad. Ja neilt mustust ei näegi, nigu mõni teab.
Üldse see garderoobiga seoses tavade rõhutamine on imelik. Lipsu kannan harva, kirikus peamiselt – aga tuleb ju. Peesita oma aias kasvõi särgita, linna või pittu minnes enam keegi ei vaata, kas kaelaside kägistab. Vaat neid pole ma kunagi nautinud, metsas ei olnud neid tarvis. Linnainime aga peab teatud norme jälgima. Ning üks neist on tõesti see, et viisakus kohustab, suviselt ei saa ju enam kaua riietuda.
Oodates talve, kuna siis ei higista ning kanna puhvaika all, mida soovid,
VABARNA VOLLI
