Mis kohustab tegema kõike, mis põhiseaduses ei ole keelatud? Piiri lääne poole nihutamine vähendab maa-ala, mida põhiseaduses sätestatu alusel võib teha siis, kui rahvahääletuselt seda nõutakse. Õigusteadlaste kinnituse kohaselt maa-ala pindala juriidiliselt ei vähenegi, kui piiri paiknemist muudetakse!
Riigivõimu teostajad, järelevalve tegijad ja õigusteadlased on justkui vandenõus olles õigustatuks tunnistanud kõik idapiiriga seonduvad väited, mis põhiseaduse lugeja hinnangul on vastuolus põhiseaduses sätestatuga. Vandenõuna tehtu kiitis heaks ka Riigikogu esimees oma kõnes Tartu rahu aastapäeval, öeldes: „Usun, et praeguste Eesti diplomaatide professionaalsus ja isamaalik vaimsus ei jää maha Jaan Poska juhitud läbirääkimisdelegatsiooni liikmete omast.” Välisminister Urmas Paet väitis oma arvamusloos, et „Eesti ja Venemaa piirilepete jõustumine ja olemasolu on panustamine Eesti tulevikku. Et meie julgeolekuline keskkond oleks võimalikult kindel ning riikidevahelised suhted järgiksid häid rahvusvahelisi tavasid.” („Postimees” 16.05.13).
Eespool esitatud osundeid lugedes ei saa jätta mainimata, et Jaan Poska juhitud läbirääkimiste tagajärjel loobus Venemaa igavesti kõigist õigustest, mis neil on kunagi olnud eestlaste ja nende maa vastu ning hüvitas Eesti kahjusid märkimisväärses suuruses. Kuidas saavad Eesti maa-ala Venemaale kinkijad ja okupatsioonikahjude hüvitamisest loobujad olla samade aadete ja oskustega kui Tartu rahulepingu sõlmijad? Kas paljas piiri paiknemise kirjeldus ja sõnad „kinnitame vastastikku territoriaalsete nõudmiste puudumist” muudab „meie julgeoleku võimalikult kindlaks”? Midagi muud selles lepingus ju ei ole. Ülimalt naiivselt paljasõnaline on ka välisministri väide, et uus piirileping Venemaaga „on panustamine Eesti tulevikku”.
Idapiiri lepingu osas tuleks riigivõimul ja õigusteadlastel lakata vassimast ning tunnistada ja avalikustada tõde, et „alates aastast 1991 pole mitte ükski president, mitte ükski Eesti valitsus, mitte ükski välisminister, teinud kunagi mingit suulist ega kirjalikku avaldust, et Eesti nõuab tagasi Tartu rahu maismaa piiri. Seda sõnumit on energiliselt edastatud meie praegustele lääneliitlastele, kellel ei ole iial olnud põhjust arvata, et Eesti ei ole põhimõtteliselt rahul ENSV piirijoonega. Ka okupatsiooni kahjude hüvitamist pole nõutud.” Eespool edastatud, ülimat tähelepanu vääriva iseseisvuse taastaja selgitus, ongi uue piirilepingu sõlmimise tegelik põhjus: antud lubadus tuleb täita – ja seda saab teha vaid piiri peatüki Tartu rahulepingust eemaldamisega. Teades, et eestlased ei soovi alandlikult Venemaa soove täita, on väheste protesteerijate rahustamiseks vassides selgitatud, et uue lepingu sõlmimine ilma rahvalt nõusolekut küsimata on igati põhiseaduse kohane ja Eestile väga vajalik. Riigivõim usub, et kui uus piirileping valetades ja vassides läbi suruda, siis ei hakka enam keegi idapiiri teemat tõstatama ja senini võimul olnute „professionaalsuses ja isamaalikus vaimsuses” kahtlema ega uurima, kes algselt piiri muutmise lubaduse andis ja miks teised on olnud nõus seda lubadust täitma.
Vaatamata sellele, et riigivõim on idapiiri paiknemise ja põhiseaduse lugemise osas küllaltki vääritult toiminud, võib pärast oma eksimuste tunnistamist rahvas rahule jääda, kui Venemaale ja Eesti sõpradele teatatakse, et lubadus leppida piiri paiknemise muutmisega põhines lubajate hinnangul, et Venemaa hüvitab kõik okupatsiooniaja riigi maa-ala vähenemisega seonduvad kahjud ning riigivõimul on nüüd õigus see lubadus tagasi võtta – sest Venemaa ei ole senini teinud ettepanekut okupatsiooni kahjude hüvitamise läbirääkimiste alustamiseks. Täiesti arusaadavalt puudusid iseseisvuse taastamise alguses riigi esindajatel vajalikud teadmised ja kogemused hindamaks tagajärgi, mis tulevikus saavad tekkida, kui sõlmitakse ainuüksi Venemaa soove arvesse võttev piirileping. Nüüd teame Venemaa suhtumist meie okupatsiooniaega ning uue piirilepingu sõlmimine võib kõne alla tulla alles siis, kui Venemaa on kinnitanud, et Eestile tehtud kahjud kindlasti hüvitatakse. Iseseisvuse taastamise alguses antud lubaduse tagasivõtmist saab riigivõim täiendavalt põhjendada sellega, et riigi nullist rajamisel oli nii palju tegemisi, et ei märgatud piiri muutmisega seonduvat riigi maa-ala muutumist ning et maa-ala saab muuta vaid siis, kui kodanikud rahvahääletusel selleks loa annavad. Eesti ajalugu ei võimalda arvata, et hääleõiguslikud eestlased annavad loa Eesti riigi maa-ala Venemaale kinkimiseks.
Eespool toodud selgituse põhjal võib idapiiri paiknemist muutva lepingu sõlmimise läbirääkimised lõpetada ja mais 2005 allkirjastatud lepingu denonsseerida. Nii toimides jääb Tartu rahuleping täies mahus kehtima. Jätkates toimimist 24.02.1918 loodud riigina kaob ka vajadus põhiseaduse „eesmärkide ja väärtuste kohaseks” vassivalt lugemiseks ja idapiiri paiknemist sätestava paragrahvi muutmiseks ning nõuda Venemaalt Eesti tunnustamist järjepidevuse alusel. Eksimine on inimlik ja selle avalikustamine on hädavajalik, kui võib oletada, et eksimus võib Eestile kahjulikuks osutuda. Välistamaks tulevikus piinlike olukordade tekkimist, on vaja Venemaale asjakohase noodiga teatada – mitte seda, et soovime väidelda, kas okupatsioon oli või ei olnud, – et ootame nende ajakava okupatsioonikahjude hindamise ja maksmise ning Eesti ja Venemaa vahelise piiri okupatsioonieelsel joonel ühiselt demarkeerimise kohta. Niimoodi toimides säilitame juriidilise õiguse tulevikus – muutuda võiva Venemaaga – eespool nimetatud teemasid võrdse partnerina käsitleda.
Harri Kivilo
