Subscribe Menu

Vana-Andrese koguduse juubeli eel

Vestlus Laine Vesk’iga

See oli 22. mail 1949.a, kui toimus Torontos Bondi tänaval asuvas luteriusu kirikus koguduse asutamise jumalateenistus. Sel puhul jutlustas eesti peapiiskop dr Johan Kõpp’u poolt selleks nimetatud Kanada eestlaste usuelu korraldaja õpetaja Karl Raudsepp.

Agricola kirikus pärast mullust jõululaupäeva jumalateenistust. Laine Vesk, paremal väimees Tim Sellers, keskel loo autor. Viimased on koolivennad. Foto: erakogust

Õp Raudsepa ettepanekul võeti koguduse nimeks Toronto Esimene Evangeeliumi Luteri usu kogudus. Tänavu täitub 75 aastat praeguse nimega Toronto Vana-Andrese koguduse loomisest. Seda väärikat juubelit märgitakse 26. mail kontsert-jumalateenistusega Agricola pühamus.

Koguduse liikmete ridades on ikka neid, kes mäletavad algaastaid, eriti Jarvise ning Carltoni nurga peal asuvas Old – St. Andrew’s United Churchis, mis osteti kahasse läti kogudusega 2. oktoobril 1951. aastal. Esimene jumalateenistus seal peeti 4. novembril 1951.a ja peegeldamaks uut kodu uues pühamus muudeti koguduse nimi ka peatselt Vana-Andreseks.

Neist üks, kes ikka Jarvise tänava kirikut soojalt mäletab, on Laine Vesk, reibas ja elurõõmus Ehatare elanik, kes jagas hiljuti oma mälestusi. Kuna tänavu möödub 80 aastat suurpõgenemisest, siis alustaksime sellest, kuidas merekapten Gustav Jürgens ja ta abikaasa Aurelie koos tütar Lainega põgenesid viimasel hetkel Eestist.

Kuid kapten Lell, kelle  esimene maat oli otsustanud Eestisse jääda, vaatamata okupantide lainete tulekule, soovitas Gustav Jürgensile pere sadamasse tuua ja tema laeval Saksamaale põgeneda, täites ka puuduva maadi kohustusi.

Gustav Jürgens oli veeteede valitsuse teenistuses, muuhulgas vastutas ta Eesti vetes asuvate meremärkide ja tuletornide korrashoiu eest. Kui Punaarmee jõudis septembris 1944.a Tallinna, anti kapten Jürgensile käsk seilata oma laevaga N. Liitu. Kuid kapten Lell, kelle  esimene maat oli otsustanud Eestisse jääda, vaatamata okupantide lainete tulekule, soovitas Gustav Jürgensile pere sadamasse tuua ja tema laeval Saksamaale põgeneda, täites ka puuduva maadi kohustusi. Nii tehtigi seda Kriegsmarine kaitsel ja jõuti Wilhelmshafeni.

Sealt edasi pääseti sõjast räsitud Saksamaalt Inglismaale. Seal teenis kapten Jürgens Eesti registratsiooniga laevadel „Regulus” ja „Karolin”. Nende omanikud keeldusid neid aluseid N. Liidule üle andmast ja kündsid merd ikka edasi vabaduses. 

Laine Jürgens käis Inglismaal kunstikoolis, olles saanud stipendiumi, ilma milleta poles suutnud moejoonistajaks õppida. Ta jõudis Kanadasse 1953. aastal, vanemad järgnesid aasta hiljem. Astuti kohe Vana-Andrese koguduse liikmeks. Aurelie Jürgens oli koguduse naisringis väga aktiivne, mäletab tütar.

Ent seos kogudusega kasvas noorel naisel, kui kohtas lendur Endel Veski, kellega abiellus Vana-Andrese kirikus 1955.a. Endel Veski põgenemislugu väärib samuti siin mainimist. Luftwaffe piloodina oli tema eskadrill kommunistide eest Lätti saadetud. Kui anti käsk edasi taganeda, otsustasid mõned julged mehed, nende hulgas Endel Vesk, hoopis lennuki varastada ja põgenesid sellega Rootsi. (Nad ei olnud ainsad. Kahe aasta eest valmis Rootsis dokfilm „Tütar raudse eesriide tagant”. Tütre nimi oli Mare Milk, tema pojad, rootsi-eestlased väntasid paeluva filmi, mida on ka ETV-s näidatud eestikeelsete subtiitritega. Lendur Remi Milk oli Mare isa, ka tema põgenes Luftwaffelt ärastatud lennukiga Rootsi. Eks neid julgeid oli palju.)

Laine Vesk sai hästi tundma õpetaja Otmar Pellot, kuna nii õp Pello kui Endel Vesk kuulusid korp! Fraternitas Estica ridadesse, olid sõbrad. Nii suhtlesid nad väga tihti ka seltskondlikult, mitte ainult kirikus.

Õpetaja Pello ei jäänud tihti vastust võlgu, sellel korral pomisedes küll, aga naljast aru saades. Seda nalja meenutatakse perekondlikel koosviibimistel vahel ikka.

Õpetaja Pellol oli teatavasti väga hea huumorisoon, rääkimata ta kaunist bassihäälest, mida Laine Vesk tänagi kiidab. Kui sündis tütar Hedy, siis ristis teda Veskide kodus õp Pello. Pühalik toiming läbi viidud, küsis Endel Vesk oma fratrilt, et ehk võiks ka nende taksikoera ristida. Kuna ametimees oli juba kohal ja ametirüüs. Õpetaja Pello ei jäänud tihti vastust võlgu, sellel korral pomisedes küll, aga naljast aru saades. Seda nalja meenutatakse perekondlikel koosviibimistel vahel ikka.

Laine Vesk mäletab väga hästi ka Aino Pellot. Ta oli igal pühapäeval jumalateenistusel, istus täpselt samas kohas, samas kirikupingis. Pärast abikaasa enneagset lahkumist Jumala riiki oli ta alati jumalteenistustel oma musta kübaraga, leina märkides.

Laine Vesk õppis Kanadas arvutiteadust ning töötas kuni pensionile minekuni turu-uurijana kuulsas A.C. Nielseni firmas, kelle järgi nimetati telesaadete reitingud.

Tänu oma  perele saab Laine ikka suurematel kirikupühadel Agricola kirikusse Vana-Andrese koguduse teenistustele tulla ja jälgib teraselt Eesti Elu kaudu kogukonnas toimuvat.

Read more