Ajalooline otsus, kuna peale monarhide on piinlikult vähe naisi poliitilistel – ja ka ärimaailmas – juhtkohtadel. Hilisminevikust tuleb ette vaid raudne leedi Margaret Thatcher kui mõjuvõimas riigijuht. Kanada rahvarikkaimas provintsis, umbes 10 Eestit, 13,5 miljoni elanikuga, oli viimane aeg arvestada võrdsuse põhimõttega.
Küsimärgiks on, kas avatud ukse tagused valitsusekoridorid viivad kura- või hääkätt. Nii mõnigi meist ennustab nö fabianismi, ehk tasahilju, kuid samm-sammult riigisotsialismini minekut; teised ehk arvavad, et poliitikuna on Wynne alahinnatud. Julgen viimast arvamust hetkel toetada, teades samas, et pukisolek on pahatihti korrumpeeriva mõjuga.
Wynne ei ole just noor, ajakirjandus on keskendunud hoopis muule, kui sellele, et ta on vanaema. (Ennetades võimalikku vastukaja, vanaisaks olemine juhtival kohal poliitikas mõjub harva gallupites.) Võiks leida, et pärast ema rolli perekonnas on tähtsuselt järgmine vanaema roll, seda eriti nö traditsioonilises perekonnas, kus ema žongleerib töö, kodu ja lastekasvatuse kohustuste vahel, isa keskendub sissetulekule. Tahaks loota, et vanaemana – ja emana – on need kogemused laiendanud Wynne'i kui poliitiku silmapiire, pragmaatilisusest hoolivuse suunas. Hetkeseisus on Ontarios markantseid lahkhelisid, mida ainult ehk tasakaalukas ema/vanaema suudaks lahendada.
Arusaadavalt on suureks uudiseks, et valitsust juhib uus inimene, ent kuidagi jääb tunne, et Wynne poliitikuna on jäänud tänu oma soole tagaplaanile. Samas ei olnud ta nö valitseva kliki elik ladviku kandidaat, selleks oli Sandra Pupatello. Oli ette teada, et naisterahvas astub Queen's Parki peaministrina, küsimuseks oli kes.
Lubage heita pilk isiklikule kontaktile, muljetele.
Kathleen Wynne esindab valimispiirkonda, mis on ajalooliselt kõikunud konservatiivide ja liberaalide vahel. Pigem esimesi tihemini kui teisi. Allakirjutanu, nagu paljud teised eestlased (huvitavalt, Wynne'i kohalik büroo asub Suomi Kotis, vanadekodus, kus ka eestlasi elab), on Don Valley Westis valija. Kui Wynne esmakordselt provintsitasandil kandideeris, ei pidanud analüütikud tema võiduvõimalustest suurt lugu.
Koolinõunik Wynne koputas meie uksele oma esimese valimiskampaania käigus. Juhuslikult olin aiatööd teinud, seljas Stephen Harperi reklaamsärk, mida jagati kunagi ajakirjanikele; Harper oli veel opositsioonijuht. Kandsin seda särki vaid kodus. Wynne tutvustas ennast, ja ütles kohe, et siit majast ta vist toetust ei leia. Julgesin ütelda, et see sõltub tema seisukohast hariduse teemal. Seletasin, et meie algkoolides olevad lapsed kogevad vaid kõiksugu õpetajate tööseisakuid, streigiähvardusi ja ma ei saanud aru, miks koolilapsed ning nende vanemad peaks olema pantvangid. Wynne toonitas, et ametiühingute vahekorrad valitsustega on keerulised, kuid mitte lootusetud ja liberaalselt häälestatuna arvas ta, et tema partei suudab kõige rohkem saavutada läbirääkimiste käikudes. Seda seletades jättes väga tasakaaluka inimese mulje.
Wynne tuligi võitjaks ja mul oli järgnevalt meeldiv teda näha haridusministrina meie noorte koolilõpetamiste aktustel, kus ta alati positiivselt rõhutas noorte tuleviku võimalusi. Jutule enam ei pääsenud, aga plusshinnang jäi ikkagi.
Nüüd peaministrina on ta pärinud sellesama supi, mis katlas ikka podiseb: õpetajad ei taha kuidagi ametiühingute kaudu maksumaksjatelt väljapressitud hüviseid lasta peost. Tunneks neile kaasa, oleks nad üle koormatud või alahinnatud. Kogemused lapsevanemana koolisüsteemis kinnitavad, et see ei ole nii. Ning püksirihmapannalt peaks kõik, kes riigi taskust palka saavad, pingule tõmbama, erasektoris on see tänu meespoliitikute otsustele, mis on viinud globaliseerimise piiril kõikuva majandussüsteemini, juba mõnda aega nii olnud.
Wynne on lubanud riigisektori väljaminekuid ohjeldada, see võib olla ta kõige keerulisem lubadus, mida täide viia. Ent vanaema, kes on Don Valley West konservatismikantsis ajalukku juba läinud – esmalt nende valitsuse ministrit David Turnbulli seljatades, siis endise parteijuhi John Tory üle võites – võib üllatada. Samas ei saa välistada, et fabianismi võimalus on olemas. Vaadake, kuidas ametist lahkuv peaminister Dalton McGuinty oskas valijaid petta, pendeldades konservatismi ja liberalismi äärmuste vahel.
Kuid kahtlemata saadavad Wynne'i värsked tuuled. Arvan kogemuste põhjal, et ta on paindlik poliitik. (On see oksüümoron?) Otsa selline, kes eriti hariduse ja perekondade teemadele keskendub, tunneb muret tuleviku suhtes. Ning siis on homseks lootust.
Tõnu Naelapea
