Sri Lankas, Indias, Araabias on rahutused igapäevased nähtused. Ons siis mõni ime, et kel vähegi võimalik, üritavad põgeneda heaoluriiki, sealt kohapealsete seaduste järgi varjupaika paludes.
Inimlikust perspektiivist tuleks igat asüülitaotlevat inimest võtta vastu, kuni uurimine kinnitab taotluse tagapõhja. Ent ilmselgelt oleks see võimatu, sissevool oleks tohutu, piirivalve ja muu vajalik ametkond oleks ülekoormatud. Selletõttu on olemas määrused, seadused ning mitmekordne kontroll tegemaks kindlaks, et on tõepoolest tegemist elu või surmaga, mis on varjupaiga andmise õigustuseks.
Kanadal paraku pole just hiilgavaim ajalooline maine sõjapõgenike ja varjupaika taotlevate inimestega arvestades. Mitte ainult ei võetud sajandi eest nö pealõivu hiinlastelt, kes Kanadas lootsid rahulikku kodu leida, vaid enne Teist maailmasõda ei lubatud juudipõgenikelaevadel Kanada sadamatele juurdepääsu. Eestlastel on oluline roll Kanada immigratsiooni- ja põgenikepoliitikas. „Walnuti” Halifaxi saabumine 1948. a detsembris on ajalukku läinud. Pardal oli 350 inimest, kellel puudus okupatsiooni tõttu kodakondsus. Kuna aga eestlased olid aluse ostnud, siis ei saanud neid pidada dokumentideta triivijateks, vaid nende varjupaiga palumist pidi riik kaaluma hoopis teisel tasandil, tulemuseks muudeti seadused märksa inimsõbralikumaks.
Need päevad on möödanik. Somaalia ja Ungari romade ehk mustlaspõgenike laviin Kanadasse on sundinud immigratsiooniametit muutma asüülitaotlemise reegleid ja määrustikku. Möödunud reedel avaldas immigratsiooni-, kodakondsuse- ja multikulturalismiminister Jason Kenney, kelle isiklik populaarsus immigrantide kogukondades on märksa suurem kui ta valitsusel või peaministrilgi, pressiteate, milles kinnitati, et kaks kuud kehtinud uut asüülisüsteemi võib juba edukaks saavutuseks pidada.
Juhtides tähalepanu nädalakaupa kogutud statistikale ütles Kenney, et varjupaigataotlejate arv on 70% langenud, kui võrrelda viimase kuue aasta samade ajaraamistikega. Kui trend või kõver kehtib, siis ministri andmetel võivad Kanada provintsid ja territooriumid kokku hoida järgmise viie aasta jooksul $420 miljonit, mida on senini suunatud sotsiaalabi, haridus- ning tervishoiukulude katmiseks. Lisaks föderaalne kokkuhoid. Kenney julges isegi arvata, et kaks miljardit dollarit võib olla maksumaksja säästuks, kui asüülireform on lõplikult paigas.
Kenney sõnul on Kanada õiglane ja heldekäeline riik, ent pidev süsteemi kuritarvitamine vajas erakordset reformi. Minister juhtis tähelepanu sellele, et asüülitaotluspalved on markantselt langenud just nendest riikidest, kust ajalooliselt on põgenikud esitanud põhjendamatuid taotlusi.
Mis riigid need siis on? Kenney pressiteade tõi esile, et 27 riiki kuuluvad ülalnimetatud kategooriasse. Neist kokku on taotlejate arv kahanenud 80% võrra. Ent ainsa riigina tõi Kenney nimeliselt ette Ungari. Põhjus? Aastatel 2011 ja 2012 oli just meie hõimurahva riigist kõige rohkem varjupaiga taotlejaid. Teadagi saab seda vaid mustlaste nimel seletada. Kenney sõnul on asüülilootjate arv tervenisti 98 % võrra langenud.
Mustlased on ajalooliselt olnud riigita rahvas, rändrahvana kogunud ka kuulsuse, mida pole tänases poliitiliselt korrektses maailmas sugugi õige esitada. Kuid arvestades, et pikanäpumeheamet on mustlaste hulgas au sees ja seome tüssamist, petmist, hobusevargust ja muud parseldamist mustlastega, siis on ju selleks põhjust. Alles mõne aasta eest vaatasin oma töötoaaknast välja ja nägin, kuidas kaks mustlast väga peenelt eemaldasid ühelt daamilt ta rahakoti. Ei jõudnud järele joosta, ja vaevalt, et varguseohver taipaski, mis oli juhtunud kuni märksa hiljem.
Vargaid, petiseid ja loodreid on muidugi iga rahva seas olemas. Ungarlaste suhtumine mustlastesse on ajalooline, ja võib tõepoolest, eriti arvestades praeguse Ungari valitsuse parempoolset häälestust, et mustlase elu seal pole lihtne. Kuid kas tohib lausuda, et omad vitsad?
Eestlased ja teistest rahvustest varjupaiga taotlejad on leidnud vahtralehemaalt turvalise kodu ja valdavas enamuses järginud uue asukohamaa seadusi. Kiida või laida uut asüülisüsteemi, aga Roomas tuleb roomlasena elada.
Tõnu Naelapea
