Meie jaoks on riiklik mõtlemine sageli olulisem kui inimlik mõtlemine, riiklikud väärtused on olulisemad kui inimlikud väärtused,” kõneles Kaplinski.
Viidates kirikuisa Augustinuse (350-430) arvamusele nendib Kaplinski, et pole vahet riigil ja röövlijõugul. Mõlemad hakkavad elanikke valitsema ja [oma huvides] ka nende eest hoolitsema. Ehkki tänapäeva kontekstis pole see võrdlus aktsepteeritav, tegutsesid 1917. a võimu haaranud bolševikud tõelise röövlijõuguna. Proletariaadi diktatuuri märksõnaks oli terror. Isegi perekond kui institutsioon kuulus selle kuritegeliku ja väärastunud ideoloogia kohaselt elimineerimisele; propageeriti isegi perekonnasisest klassivõitlust. Ateism kui üks marksismi alustala leidis oma praktilise väljundi kirikute ja kloostrite varade konfiskeerimises ning vaimulikkonna hävitamises. Klassivõitlus ja klassiteadlikkus pidi olema kõigest olulisem, ka rahvusest. See tähendas Venemaal elanud väikerahvaste, aga ka näiteks ukrainlaste, allasurumist, küüditamist ja hävitamist.
Samasugune tülgastav vägivald ilmnes ka Vene okupatsioonivõimude tegevuses Eestis ja teistel anastatud aladel. Üks anonüümne internetikommenteerija meenutab, kuidas vene esimese okupatsiooni saabumisega elu muutus. Ta kirjutab: “Oli niisugune tunne, nagu oleksime kukkunud kuhugi ääretult õudsesse ja räpasesse mülkasse, kust väljapääs oli lootusetu. /…/ Kõik 20 aastaga saavutatu tallati porri äärmiselt rumalate inimeste poolt, kellele ei olnud püha mitte miski. Elu läks tagurpidi. Arreteerimised kestsid, alguses vangistati üksikuid, kuni järgnes massiline küüditamine 14. juunil 1941. a.” Teame, et see oli vaid algus…
Pole siis ime, et eestlased ei leia venelastega alati ühist keelt, ajaloo haavad ei taha kuidagi paraneda. Me ei saa oma minevikku muuta ega tohi seda unustada, ehkki keegi on soovitanud sellest emotsionaalselt lahti lasta.
Sellest hoolimata kutsub Kaplinski vabanema stereotüüpsetest mõttemallidest, vastandumisest ja soovitab normaliseerida suhteid Venemaaga. Ta ütleb, et Eestil on olnud eriline ja markantne roll Vene ajaloo mõjutamises – ta sõlmis ju esimese riigina Venemaaga pärast punarevolutsiooni diplomaatilised suhted ning meenutas “möirgavat hiirt” oma iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamisega. Seda on eriti sobiv meenutada just neil päevil, sest 3. jaanuaril möödub 93 aastat Vabadussõja lõpust. Eestile võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas 2. veebruaril 1920. sõlmitud Tartu rahu, millega Venemaa tunnustas Eesti Vabariiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eestlase elu, kuid tõi meile vabaduse ja iseseisvuse, millega venelastel on siiani ilmselt raske leppida.
Kui Eesti taasiseseisvus 20. augustil 1991, tunnustas Moskva juba 24. augustil Eesti Vabariiki. Kaks kuud hiljem loodi kahe riigi vahelised diplomaatilised suhted. Siiski ootasid-vajasid lahendust paljud tüliprobleemid, eriti Vene vägede väljaviimine, piirilepe ja suhtumine muulastesse. 26. juulil 1994 toimus Eesti ja Venemaa riigipeade, Lennart Meri ja Boris Jeltsini kohtumine, kus keskenduti küsimustele, mis puudutasid relvajõudude väljaviimist ja sõjaväelastest pensionäre ning kirjutati alla vastavatele lepetele. “Lepete sidumine erusõjaväelaste Eestisse jäämisega näitas eestlaste üleminekut kainele olupoliitilisele kaalutlemisele. Sisepoliitilikas põhjustasid aga juulilepped protestilaine ja neid järeleandlikke leppeid taheti tühistada nende mitte ratifitseerimise kaudu,” kirjutab Margit Sarv oma 1966. a bakalareusetöös “Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline konflikt”. Ometi oli juulilepetest kasu, sest 31. augustiks 1994 olid Vene väed Eestist lahkunud.
Piirileppega ei läinud aga kõik nii lihtsalt, ja nagu teame, jätkuvad praegugi vastavad läbirääkimised.
Mis puutub Eestis elavatesse rahvusvähemustesse, siis Moskva-poolne hüsteeriline kriitika ja ähvardused Venemaa poolt ei tule kuidagi kasuks heanaaberlikele suhetele. Alles 22. detsembril kasutas Vene president Vladimir Putin ELi-Venemaa tippkohtumise järgsel pressikonverentsil Brüsselis juhust, kritiseerides taas vene vähemuse diskrimineerimist Baltimaades: “Meile tekitavad muret venekeelse elanikkonna õiguste räiged rikkumised mõnes ELi riigis, Baltimaades. Muret tekitab natside käsilaste heroiseerimine ja sääraste ilmingutega leppimine on minu arvates kaasaegses maailmas lubamatu.”
Head suhted naabritega on igale riigile kasulikud, ent see eeldab vastastikust paindlikkust, heatahtlikkust ja loobumist vastandumisest, mida Eesti on sageli ilmutanud, kuid idanaaber kahjuks mitte. Aga kui jätta poliitika ja ideoloogia kõrvale ja laskuda rohujuuretasandile, on ju positiivseid näiteid ka. Nii saabus Eestisse aastavahetusel üle 60.000 vene turisti, keda võeti jaamas vastu lõbusa tantsuetendusega. Nad paistsid teleintervjuude põhjal üpris sõbralikult Eesti suhtes häälestatud olevat. Ka Eesti ärimehed ajavad edukalt äri Venemaal. Ei mingit vastandumist! Loodetavasti jõuavad need uudsed ilmingud tulevikus ka riiklikule ja poliitilisele tasandile, sest ajad on muutunud, arvatagu Kremlis mida tahes.
Elle Puusaag
