Lähenevad Ülestõusmispühad peegeldavad omakorda valguse võitu pimeduse üle ning suunavad mõtted positiivsetele radadele. Vaatlejate hinnangul on ka katoliku kiriku ellu saabunud kevad uue paavsti valimisega.
Kahjuks seostub aga märtsikuu meile, eestlastele, ka traagiliste sündmustega. 1944. a Tallinna pommitamine ja 1949. a märtsiküüditamine – kes võiks neid unustada? On hämmastav, kuidas mõned argielu pisiseigad võivad ajahõlma vajunud sündmusi taas fookusesse tõsta ja elustada.
7. märtsil tagastas 85-aastane härra Tallinna Keskraamatukokku 69 aastat tagasi laenatud Eduard Vilde „Kogutud teoste” I osa. Ta vabandas viivituse pärast, tuues põhjuseks märtsipommitamisega tekkinud segaduse. Sõbralikud raamatukogutöötajad hajutasid mehe mure, öeldes, et viivitustasu tal maksta pole vaja. Ta oli raamatu laenanud 5. märtsil 1944. Neli päeva hiljem, 9. märtsil sai Tallinna Keskraamatukogu aga pommitabamuse. Hoone sai tugevalt kannatada. Tekkinud tulekahjus hävis 20.000 köidet. Ka suur hulk lugejate käes olnud raamatuid läks kaotsi, sest need olid koos muu varaga ära põlenud.
See uudis jõudis Kanada QMI uudisteagentuuri vahendusel siinsete lugejateni ja ilmus 14. märtsi ajalehes Toronto Sun – kahjuks aga ekslikus versioonis. Selles mainiti, et Tallinna pommitamise panid toime Saksa õhujõud (!). Eesti Suursaatkond Ottawas juhtis lehe toimetuse tähelepanu sellele eksitusele ja ajalooline tõde sai jalule seatud. Metamorfoos missugune! Praeguses internetiversioonis seisab, et nõukogude lennukid pommitasid Tallinna 9. märtsil 1944. Kui paljud kanadalased seda viga märkasid või on Tallinna pommitamisest üldse kuulnud? Arvata võib, et vaid vähesed.
Kui paljud neist on teadlikud teisest meile rahvale kannatusi toonud märtsikuisest traagilisest sündmusest – 1949. a suurküüditamisest? Ega neidki vist palju pole.
64 aastat tagasi, 25.-29. märtsini 1949 viidi Eestis läbi massiküüditamine Siberisse operatiivplaani „Priboi” alusel. Sellega paisati jäädavalt segi enam kui 20.000 eestlase elu, lisagem siia veel 1941. a juunis küüditatud ligi 10.000 inimest ja nende ränk saatus. Ei ole vist ühtki eesti peret, keda need küüditamised poleks puudutanud. Ajakirjanik Neeme Korv on nimetanud küüditamist „külmaks, ükskõikseks ja bürokraatlikuks roimaks”, mille üksikasju püütakse siiani varjata või millest ei olda teadlikud. Paljud tähtsad dokumendid on ka kadunud. „Aeg läheb, mäletajad kaovad ja ilmselt mingi osa küüditamist puudutavast jääbki paratamatult ajaloo saladuseks,” kirjutab Korv. See on kurb ja kahetsusväärne tõde. Meil Torontos on 25. märtsil võimalus süüdata küüditatute mälestuseks Eesti Majas küünlad …
Elle Puusaag
