Ka 21. sajandil on arvukalt riike, kus survatakse oma rahvast ja pannakse toime inimsusevastaseid kuritegusid. Erinevus on aga selles, et info nendest väärtegudest levib globaalse küla ühest otsast teise kiiresti tänu tava- ja sotsiaalmeediale. Isegi kiivalt suletud Põhja-Koreast imbub pressi uudiseid, rääkimata siis Süürias või Afganistanis toimuvast. President Ilves ütles oma kõnes: „Tänapäeva uued tehnoloogiad teevad veelgi raskemaks sõjakuritegude varjamise nii lahinguväljal kui ka sealt eemal. Kaasaegsed vahendid toovad silme ette sõja tegelikkuse ja koleduse. Seega peame tunnistama tehnoloogia olulist rolli inimõiguste edendamises.”
Mõnikümmend aastat tagasi oli olukord hoopis teistsugune. Kuid ka siis, ja eriti siis, vajati julgeid ning vastutustundlikke inimesi, kes olid valmis isegi eluga riskides paljastama kuritegelike režiimide olemust. Hiljuti tähistas Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) Washingtonis 60. a juubelit. Oma vastutustundega on selle organisatsiooni juhid ning liikmed jätnud ajalukku tähelepanuväärse jälje. Nad seisid selle eest, et USA võimukoridorides ei unustataks Eestit, ja seda kogu okupatsiooniaja vältel – isegi siis, kui olukord näis täiesti lootusetuna. Armastus Eesti vastu sundis neid otsima ikka uusi võimalusi ja vahendeid oma kodumaa vabanemise heaks.
Kõneldes ERKÜ juubeligalal, tänas president Ilves USA eestlasi Eesti iseseisvuse taastamiseks tehtud panuse eest – kõiki neid, kes oma aega, sidemeid, teadmisi ja raha säästmata võitlesid vaba Eesti eest. „1950ndate alguseks oli vististi ka kõige suurem optimist pidanud leppima karmi tõsiasjaga, et 1944. aastal punavägede eest põgenenud eestlased ei pääse niipea koju tagasi. Et Eestilt võetud vabadus ei tule tagasi iseenesest ja homme. Et see tuleb tagasi võidelda,” nentis riigipea.
Vastutustundlikke eestlasi on olnud igal ajastul nii kodu- kui väliseestlaste seas. Neid pole siin võimalik üles lugeda, kuid üks näide siiski. Kui Vabadussõja teise kuu alguses korraldas Põltsamaa ümbruses resideeruv 2. polk kooliõpilastele Viljandisse taganemise „tähistamiseks” lahkumise peo, reageeris Puurmanis viibinud leitnant Kuperjanov sellele telefonitsi sõnadega: „Kuperjanovi partisanid on ja jäävad Puurmani, kus kõikvõimalike abinõudega saab pidama Eesti valitsuse tahtmine!” Tänapäeval meenutatakse imetluse ja austusega Kuperjanovi organiseeritud hulljulgeid reide ja võitlusi, mis olid ajendatud tema vastutustundest. Olgu see mees inspireerivaks eeskujuks praegustele noortele.
Elle Puusaag