Olen alati leidnud kummalisena tõiga, et ühele kohale valitud poliitik otsustab enne ametiaja lõppemist kandideerida teisele, tavaliselt kõrgemale tasandile. Aateline poliitik teeniks järgmiste valimisteni, alles siis kandideeriks teisele kohale. Majanduslikult on kah põhjust maksumaksja huve kaitsta. Iga nö järel- või täiendav valimine (ing. by-election) nõuab ju riigilt, st maksumaksjalt kopsaka summa. Kui valitud poliitik peab tagasi astuma tervise tõttu, või nagu on Kanadas juhtunud, surma tõttu, on järelvalimine selleks, et kohalikel valijatel oleks parlamendis või raekojas esindaja, igati loomulik. Kui aga, nagu pahatihti juhtub, poliitik ütleb koha üles, et magusama piruka poole sõrmi sirutada, pole see sugugi aateline.
Torontos on keerlemas kaks huvitavat poliitilist näitemängu. Esimene, teadagi, linnapea valimiste eelmäng. Üheks oluliseks kandidaadiks, isegi favoriitide hulka kuuluv kunagine linnanõunik Olivia Chow, keda hiljem Ottawasse valiti. Kuna ta kahte isandat ei tohi seaduse järgi teenida, pidi ta oma föderaalse mandaadi üles ütlema, mille talle Trinity-Spadina piirkonna valijad olid andnud, ning Ottawast lahkuma. Tühi koht pole aga demokraatlik, peaminister Stephen Harper pidi välja kuulutama järelvalimise – Elections Canada ei anna kindlat eelarvet, mis see riigile maksma läheb, aga võib aimata, et sadu tuhandeid dollareid.
Veel narrimaks faktiks on see, et Trinity-Spadina valimispiirkond kaob järgmistel valimistel – rahvastiku kasvu tõttu jagatakse aeg-ajalt valimispiirkonnad kaheks või kombineeritakse teistega. Järgmistel valimistel on lõviosa Trinity-Spadinast uues Spadina-Fort York'i piirkonnas, ülejäänu samuti uues University-Rosedale'i omas. Kas poleks olnud mõistlik määrata ajutiselt nö kohahaldaja? Aga ei, läheb valimisteks, isegi kui tuleval aastal on järgmised föderaalsed valimised ja Trinity-Spadinat enam ei ole.
Linnapea valimine toimub sügisel, föderaalne täiendav valimine enne. Nagu alati, otsivad parteijuhid renomeega kandidaate, keda peab kinnitama piirkonna parteiühenduste valijate enamus. Mis on loomulik – kandidaat peab ju esindama kohalikke huve. Pahatihti sekkuvad parteijuhid ebademokraatlikult selle sammu vahele.
Nii on olukord liberaalide juhi Justin Trudeau'ga. Möödunud nädala neljapäeval jõudis ta kokkuleppele Adam Vaughaniga, et ta kandideeriks Trinity-Spadinas. Kohaliku liberaalide piirkonna ühendusega polnud konsulteeritud – nemad olid juba otsuse langetanud, et Christine Innes oleks kandidaat. Trudeau aga nõudis, et Innes kandideeriks tuleval aastal Spadina-Fort York piirkonnas. Innes ei andnud nõusolekut ja Trudeau otsustas autokraatlikult, et Innesest ei saa kandidaati. Kohalik demokraatlik otsus ei lugenud.
Vaughani kandidatuur kinnitatakse päris kindlasti pro forma. Kuid nagu Chow, on Vaughan hetkel mujale valitud – Toronto raekojas linnanõunikuna valijate huve esindamas. Temagi peab tagasi astuma, kui ta kandidatuur jõustub. Õnneks saab munitsipaalpoliitikas asendajat kandidaatide hulgast määrata ja see otsus ei mõjuta valija rahakotti. Ka Vaughanil puudub aatelisus. Peatoit söömata, kohe aga magusroa poole. Erasektoris on arusaadav, kui enese huvides koht üles öeldakse; poliitikas aga peaks olema rangemad reeglid, valijate huve kaitstes.
Ottawas siunatakse konservatiive, et nendel puudub demokraatlik lähenemine, peaminister tegutseb, nagu soovib. Teatud määral küll, enamusvalitsusele ei saa piire asetada ja selline süüdistus peab aeg-ajalt paika. Aga nagu jultunud Trudeau ja liberaalid kinnitavad, nemadki oskavad autokraatselt tegutseda.
Lõpetuseks. Kas kedagi üllatab, et Innes on alustanud kohtumenetlust Trudeau vastu, nõudes kahjutasu? Nagu viimases päevikus kirjutasin, kavatses Ontario peaminister Kathleen Wynne laimu eest konservatiivide juhtisikuid kohtupingi ette kamandada. (Seda ta on nüüdseks teinud, nõudes $2 miljonit !! kahjutasu.)
Kuni poliitikud aru saavad, et enese huve ei tohiks taga ajada, ei näe me kusagil oluliselt vastutustunnet, mida vähemalt Toronto areenil on tõsiselt vajaka.
Tõnu Naelapea
