Kontsert oli asutaja-dirigendi Lonnie Cline'iga, kes läheb pensionile, jumalagajätuks. Terve kontsert oli peamiselt eesti keeles, kasutades eesti heliloojate laule.
Tuleb välja, et prof. Cline on kauaaegne eestlaste sõber. Kammerkoor asutati tema poolt 1980. aastal ja on korduvalt kaunistanud Lääneranniku Eesti Päevi. Vilistlaskoor „Unistus” asutati aastal 2000 ja on kaunistanud Eesti Vabariigi aastapäevi Portlandis viimased 11 aastat. Mõlemad koorid on osa võtnud üldlaulupidudest Eestis. Lonnie Cline oli 1998. a jazzi-õppejõud Georg Otsa nimelises muusikakoolis Eestis. Veel olid Hirvo Surva ja Veljo Tormis külalisprofessoriteks Oregoni Ülikooli juures. Muidugi võtsid mõlemad koorid ESTO-LEP laulupeost osa ja prof. Cline oli üks üldjuhtidest.
Esimene kontserdi pool oli rahvusvaheline ja usklikku laadi. Esitati 11 pala, viies neist oli soliste. Eesti autoritest olid esindatud Rene Eespere „Glorificatio” kontserdi avapalana, Cyrillus Kreegi „Taaveti laul” ja Gustav Ernesaksa „Mu Isamaa on minu arm” esimese osa viimase palana. Koori riietus oli pidulik, distsipliin laitmatu ja häälerühmade tasakaal kiiduväärt. Eesti keele oskusest niipalju, et kohati unustasid hoopis ära, et tegemist polnud eestlastega.
Teine osa oli rohkem eestipärane. Tuljaku laulmine pani kuulajat hinge kinni hoidma kiiremates kohtades, et kas saavad ikka hakkama. Ei puudunud „Ärkamise aeg” ega ka „Ta lendab mesipuu poole”. Rein Rannapi „Ilus maa” on igale koorile pähkliks, aga mitte meie ameeriklastest sõpradele. Kontsert lõppes sobivalt kahe Ameerika patriootilise lauluga „And Thou America” ja „Peace I leave with you” Eugene Butlerilt ja Walter Pelzilt.
Kontserdi lõppedes oli tõesti hea tunne, kui hästi Eesti laulukultuur on end levitanud Ameerika mandrile. Kvaliteetne repertuaar – esitatud vilunud lauljate poolt.
Enn Kiilaspea
